Erinevus lehekülgede "Sõmeru veski (Kos)" ja "Uurimus "Kõrvalepõige veskite ajalukku"" vahel

(Lehekülgede erinevus)
 
 
1. rida: 1. rida:
[[File:S6meruKos.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru vesiveski asukoht, lõige Maaameti kaardist]]
 
[[File:Someru1933.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru veski silla ehitus ja paisu likvideerimine, märts 1933. EMM F 84:75, Eesti Maanteemuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1182535]]
 
[[File:S6merusild.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru veski. Foto: Veljo Ranniku, 1971, MKA fotoregister ]]
 
[[File:Someru71.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru mõisa vesiveski ~ca 1971. V.Ranniku. MKA: register.muinas.ee 79790.jpg  ]]
 
[[File:Someru20131.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru veski esikülg 2013. a. Foto: H. Veskimägi]]
 
[[File:Someru20132.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru veski 2013. Foto: H.Veskimägi]]
 
[[File:Someru20133.JPG|thumb|400px|right| Sõmeru veski tagakülg 2013. Foto: H. Veskimägi ]]
 
[[File:S6meru2017.jpg|thumb|400px|right| Sõmeru veski 2017. Foto: Veskivaramu ]]
 
  
{{Korduv nimi}}
 
  
== Nimi ==
+
====Kõrvalepõige veskite ajalukku====
''See artikkel räägib Sõmeru vesiveskist Kose kihelkonnas Pirita jõel. Aga Rakvere kihelkonnas Sõmeru jõel asuva Sõmeru veski kohta vaata infot artiklist'' [[Sõmeru veski (Rak)]].
+
Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi tulnud sõna „veskiˮ. Võib arvata, et Põhja-Eestis olid vesiveskid tuntud 12. sajandil või veelgi varem. Rohkem on veskitest teateid 13. sajandist. Arvatavalt on Jägala jõel asunud Koila (siis Kogael) veskit silmas peetud Taani hindamisraamatu „Suures Eestimaa Nimistusˮ, mis koostati aastail 1219–1220 ja redigeeriti aastal 1241. 
 +
14. sajandist on Eesti aladelt teateid esimestest tuuleveskitest. Need olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Pukktuulikuid tekkis eriti palju tuulerikkale läänerannikule ja saartele, kus talu oma tuulik oli pikka aega talu iseolemise eriliseks väljendiks, sest mujal oli vilja jahvatamine enamasti mõisate monopol. Mõisad hakkasid ka suuri, ainult peast pööratavaid hollandi tüüpi tuulikuid ehitama, mis muutus eriti hoogsaks 18. sajandil. Mõisates oli veski majapidamise üheks kõrvalharuks, mis võimaldas rahuldada mõisa omi vajadusi ja soodsatel tingimustel andis mõisale ka lisasissetulekut. Tõeline hollandi veskite ehitusbuum puhkes aga 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul, kui veskite ehitamise õigus laienes talupoegadele. Lühikese ajaga kerkis hulganisti peamiselt puidust veskeid, eelkõige Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Nii näiteks oli enne I maailmasõda üksnes Viljandimaal sadakond talupojatuulikut. Vaid Võrumaal olid ülekaalus vesiveskid.
  
Veski tänapäevane asulajärgne nimi on [[Sõmeru veski (Kos)|Sõmeru veski]]. Kuna tegemist on [[Sõmeru mõis]]a hoonetekompleksi kuulunud veskiga oli kasutusel ka nimekuju [[Sõmeru(3) mõisa veski|Sõmeru mõisa veski]] või veidi hilisemal ajajärgul ka [[Sõmeru karjamõisa veski]]. Weskiwikis on kasutusel veski nimekujuna [[Sõmeru veski (Kos)]] või [[Sõmeru(3) veski]] tulenevalt vajadusest eristada teda [[Sõmeru veski (Rak)|Sõmeru veskist Rakvere kihelkonnas]] ehk [[Sõmeru(1) veski|Sõmeru(1) veskist]]  <ref>  Eesti kohanimeraamat, Tallinn, 2016  </ref>. Ühesuguste nimedega vesiveskeid aitab eristada ka jõe märkimine, millel veski paikneb. Seega antud juhul oleks selliseks nimekujuks [[Sõmeru v (Pirita j)]].
+
====Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel====
 +
1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit.  Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju!
 +
Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest.
 +
Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes. Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud.
 +
Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud.
 +
Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit.  Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks.
 +
Enne sõda ei nõutud möldritelt kutsetunnistust. Siiski peeti vajalikuks juba töötavate möldrite kutseoskuste parandamist ja sellepärast alustas ühing möldrite kutsehariduslike kursuste korraldamist. Nendest sai osa võtta vähemalt 18-aastane, kutsealale sobiva hea tervisega, kaheaastase kutsepraktikaga ja 6-klassilise algkooli eelharidusega isik. 1939. aastal oli kursuse ajaks määratud neli nädalat, kokku 188 tunni ulatuses. Haridusministeerium kooskõlastas kursuste kava ja kursus viidi edukalt läbi, sellest võttis osa 58 inimest. Loengud toimusid Tartus, praktilised ained veskitehnikas viidi läbi Tartu veskites, vilja ja jahuga seotud õppused Jõgeva Sordikasvanduses. Kursustest osavõtnutele anti vastavad tunnistused. Lõpetanute nimekiri ja ühisfoto avaldati ajakirjas „Eesti Veskiˮ.
 +
Ühingu aastakoosolekul 3. märtsil 1940 tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest tegevusest ja märgiti, et vaatamata lühikesele tegevusajale on saavutatud uute veskite asutamise keeld, mis konkurentsi vähenemisega annab olemasolevate, tegutsevate veskite pidajatele võimaluse asuda oma veski ajakohasemaks muutmisele ja töötingimuste parandamisele. Ühingu liikmeid oli sel ajal 362, viimase tegevusaasta jooksul liitunuid oli 43. Nagu eelmistel aastatelgi koostati põhjalik tegevuskava juba traditsiooniliseks saanud ja uute küsimustega tegelemiseks, muuhulgas peeti vajalikuks nii kutseoskuste parandamist kui ka erialalise ajakirja väljaandmise jätkamist. Selle aktiivse tegevuse katkestas riigikorra vahetus.  
  
Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt algselt jahuveski hiljem ka saeveski. Pärandi tüübilt on tegemist mõisaveskiga.
+
====Ajakiri Eesti Veski====
 +
Ajakiri „Eesti Veskiˮ 1940. aasta nr 1 jäi viimaseks. Kokku ilmus üheksa numbrit ajakirja, mida tellis ja uuris põhjalikult iga endast lugu pidav veskipidaja. Aastane tellimishind oli 2 krooni, üksiknumber maksis 60 senti, numbri maht 20–30 lehekülge suuruses A4. Ajakirja sisu oli mitmekülgne. Olgu siin nimetatud mõned teemad, millest ajakirjas juttu tehti: Veskipidajate organiseerumise tähtsusest; Kahjutulede puhkemisest veskis; Seadusandlus ja maksundus; Ühingu tegevusest; Jahvatusvilja eelpuhastusest ja puhastusest; Jahu ja tema toiteväärtus; Veskite transportseadeldistest; Kombain on masin, mis vilja niidab ja peksab korraga; Veski tasuvuse ja tööhinna kalkulatsioon jpm.
 +
Käsitlemist leidsid ka jahvatatava vilja kvaliteet ja töötlemisel saadud jahu hindamine ning kontroll, veskitööstuse arvepidamine ja üksikküsimused, nagu töölise palgaraamatu pidamine ja naturaalpalga arvestamine haiguskindlustusmaksu tasumisel. Naturaalpalga ümberarvestamiseks rahapalgale oli kindlustusamet kinnitanud rahalised väärtused. Näiteks meeste säärsaapad olid hinnatud 19 krooni, pastlad 1,89 kr, üks liiter piima 11 senti, päevane valmistoit 90 senti jm.
 +
Mitmes numbris lahati vesiveskite töö küsimusi, eriti vahekordi nende maaomanikega, kelle maadest jooksis läbi jõgi, mis toitis vesiveskit. Veskipidajate seisukohalt oli kõige olulisemaks küsimuseks veskipaisude probleem, mis oli peamiseks pinevuse põhjustajaks veskipidajate ja maaomanike vahel. Viimased nõudsid veepinna alandamist või veepaisude allalaskmist, et asuda maa kuivendamisele ja kultiveerimisele. Oli olnud palju kohtuskäimisi ja ajakirjanduse abiga oli veskipidajaid kujutatud lausa põllumajanduse kahjuritena. Lahkhelide põhjuseks oli kujunenud ka Balti Eraseaduse paragrahv, kus nõuti veskipaisu lahtihoidmist neli nädalat enne ja neli nädalat pärast jaanipäeva, kus see vajalik oli – selle mõiste ebamäärasuse tõttu pidid veskitööstused ohverdama sageli oma maksimaalsed tulud põllumajanduse minimaalkahjude ärahoidmiseks. 
 +
Ei jäetud kõrvale ka sae- ja villaveskeid ning taluveskeid puudutavaid küsimusi. Avaldati  huvitavaid tegevusalasse puutuvaid kirjutisi, nagu Eesti veskimajanduse ajaloost (insener Edgar Lageda), Rahva usukombed vilja hoidmisel ja jahvatamisel (R. Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiivist); Kuningas ja mölder; Rahvalaule käsikivist ja veskist. Palju oli reklaami veskiseadmeid pakkuvatelt firmadelt, nagu P. Jänese veskimasinate tööstus Tartus, Karl Veskuse veskitööstus „Marsˮ Tallinnas, Jaan Ratniku põllutööriistade ja masinavabrik Tartus jt. Veskite tähtsaimate seadmete veskikivide valamise materjale tulekivi, kvartsi, magnesiiti jm pakkus veskipidajatele Tallinna Eesti Majandusühisus asukohaga Estonia pst 21; püülisiidi, püülijahu kotte, viljakotte ja viljakotiriiet, purje- ja presentriideid firma M. Jänes asukohaga Tartu Kaubahoovis; veeturbiine AS Tartu Metallivabrik G. ja H. Lellep.
  
Sõmeru küla nimi pärineb arvatavasti pinnasele viitavast sõnast ''sõmer'' - jäme liiv, kruus, terad.
+
====20. sajandi teine pool====
Küla vanemad nimekujud on olnud 1241 Semær, 1528 Somers, 1726 Sommer, 1782 Sömmero. <ref>  Eesti kohanimeraamat, Tallinn, 2016  </ref>.
+
Suurte hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi Eestis ometi lühikeseks. 1930. aastatel lõpetasid paljud tuulest sõltuvad veskid töö, sest nad jäid konkurentsivõimelt alla auru- ja mootorveskitele. Väikestele pukktuulikutele omakorda sai saatuslikuks nõukogude aja sundkollektiviseerimine.
 +
Eesti Vabariigi taastamise järel majandusliku olukorra stabiliseerumisel on veskiomanikud jõudu kogunud veskite taastamiseks ja töölerakendamiseks kas põhitegevuseks või mõneks uudseks tegevuseks. Arvukalt on veskeid, milles asuvad toitlustus- või majutuskohad, puhkekompleksid, muuseumid, isegi elumajad. Viimastel aastatel on lisandunud töökorda tehtud tuulikuid Saaremaal, Hiiumaal ja mujal, nt Seidlas Järvamaal. Paljud kunagisest tuhatkonnast tuulikust on aga pöördumatult hävinud.
 +
Juba 19. sajandist on Eesti aladel vee- ja tuulejõudu kasutatud majanduses mehhaniseerimiseks ja elektri tootmiseks, rajatud hüdroelektrijaamu ja tuulikuid elektri tootmiseks. Viimastel aastatel on taastuvenergia tootmine hoogustunud ja tuuleparkide loomine laienenud eriti rannikualadel Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Ka väiketuulikuid kasutatakse kodumajapidamistes jälle järjest rohkem.
  
''saksa k.'' '''[[Sommerhof Mühle]]'''.
+
<b>Väljavõtteid H. Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.</b>
  
==Asukoht==
+
;Väljavõtteid H. Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.
Veski asukoht, aadress: [[Harju maakond]], [[Kose vald]], Sõmeru küla, Vesiveski kinnistu. Vanema haldusjaotuse järgi asus veski [[Kose kihelkond|Kose kihelkonns]], [[Ravila mõis]]a maadel.
 
  
Veski paikneb [[Pirita jõgi|Pirita jõe]] keskjooksul.
+
[[Category:Uurimused]]
 
+
[[Category:Koondid]]
[https://maps.google.com/maps?q=S6meru_veski@59.175232,25.273253 Asukoht Google kaardil N:59.17523 E:25.27325]
+
[[Category:Uurimus]]
 
 
[https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=UU82A&user_id=at&LANG=1&bbox=571931.77343751,6559918.8691407,573513.80468751,6560884.6894532&punkt=572791.14843751,6560328.0488282 Asukkoht Maaameti kaardil - X:6560326.7 Y:572802.3]
 
 
 
[https://kaart.delfi.ee/?bookmark=a45116855b823d550a55b21934e9a4bf Asukoht Regio/Delfi  kaardil - PL: 59°10′30.850″ IP: 25°16′23.768″ ]
 
 
 
==Tehniline ja ehituslik info==
 
Veskihoone üldine tänapäevane seisund (2019): veskihoone on ümber ehitatud eluhooneks, mahud ja ruumiline jaotus põhiosas säilinud. Algsed välisseinad on säilitatud. Veskipais, paisutus ja veski-paisjärv pole säilinud.
 
 
 
Veski sild: üle Pirita jõe, heas seisus, material - betoon. Veski tee: Sõmeru - Vilama maantee, üldliikluseks  avatud.
 
 
 
== Piirangud ==
 
1. Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluv veekogu: jah
 
 
 
2. [[Lõhejõgi]]: ei
 
 
 
3. [[Natura 2000]] ala: ei
 
 
 
4. Kalatrepp: pole vajalik
 
 
 
5. Muinsuskaitseline ehitis: ei
 
 
 
==Ajalugu ja pärimused==
 
Sõmeru veski lähiümbrus on juba varakult inimeste poolt kasutusse võetud. Nimelt on kunagise paisjärve põhjakaldal muinasaegne  asulakoht, mis pärineb II aastatuhandest.<ref>https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=18054</ref> . Sõmeru küla on kirjalikult esmamainitud 1241. aastast pärit Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae) kui Semær . Adramaade hulgaks külas on märgitud kuus, mis viitab tavalise suurusega väikekülale.
 
 
 
1469. aastal oli Sõmeru (Sommers) külas olnud mõis, mis kuulus Ravila mõisa juurde, kuigi hiljem pole seda allikates enam mainitud. Aastal 1516 oli külas neli talu nelja adramaaga, aastal 1524 aga kolm talu nelja adramaaga. 1694. aastal koostatud Ravila mõisa kaardile ei ole Sõmeru külla märgitud ühtegi veskikohta, samuti 1791-1798 aastail [[krahv Mellin]]i koostatud Eesti ja Liivimaa atlase Revala kreisi kaardilehel pole Sõmerus veski tingmärki. Küll aga on sinna lähedusse märgitud [[Paunküla mõisa saeveski]] (tänapäevase nimega [[Sae veski]]).
 
 
 
Kirjalike allikate põhjal võib arvata, et Sõmeru veski oli olemas tõenäoliselt vähemalt alates <b>XVIII sajadi kolmandast veerandist</b>.
 
Seda võib järeldada 13.10.1797 aastal registreeritud [[Johann Georg Treue]] kaebekirja põhjal, kus on kirjas, et ta rentis 10.05.1796. a. krahv [[von Manteuffel]]ile kuulunud [[Sõmeru mõis]]a rentnikult ja maanõunikult leitnant [[von Vietinghoff]]ilt kolmeks aastaks vesiveski.
 
Veski rent oli 15 hõberubla ja 15 tündrit (1992,6 kg) vilja aastas.
 
Veski olla aga olnud „ääretult lagunevas seisus“, mistõttu tuli rentnik [[Treue]]l teha suuri lisakulutusi veski käigus hoidmiseks.
 
29.09.1797 võttis [[Vietinghoff]] rentnik [[Treue]] sõnutsi veski ja hulga muud vallasvara tema käest ära.
 
Seda kõike nõudis [[Treue nüüd]] kindralkuberneri abiga tagasi.
 
14.11.1797. a. arutati asja Eestimaa kubermanguvalitsuses, mis otsustaski Treuele kõik tema
 
vallasvara tagastada ja veski uuesti temale rendile anda.<ref>EAA.30.1.8739.</ref>
 
 
 
Dokumendis mainitud <b>1796</b>. aastal [[Sõmeru veski (Kos)|Sõmeru veski]] väga halba seisukord võibki viidata sellele, et veski pidi olemas olema juba mõnikümmend aastat varem.
 
 
 
On teada, et 1817. aasta alguses oli [[Sõmeru veski]] mölder [[Christian Laks]].
 
Hiljemalt 1795. aastast elas ta Palvere mõisapiirkonnas ning teenis oma möldrist poolvenna [[Carl Laks]]i juures sulasena.
 
Veel 1814. aastal oli Christian [[Vana-Harmi mõisa veski]] mölder. Seega läks ta [[Sõmeru veski]]sse möldriks millalgi 1814.-1816. aasta vahel.
 
Võimalik, et ta õppis kõigepealt oma venna juures Sõmerul ametit, seejärel pidas ise [[Vana-Harmi veski]]t ning kui tema poolvend Carl Sõmerult lahkus, tuli ise sinna.
 
1816. a hingeloendi esineb ta  kui Vana-Harmi mõisa (villaveski?) kangur.
 
 
 
1820. a. oli [[Sõmeru veski]] mölder [[Johann Christoph Wiekmann]]. Ta oli pärit [[Vana-Harmi mõis]]ast, kus tema isa oli [[Lööra veski]] mölder.
 
Tõenäoliselt töötas ta [[Sõmeru veski]]s 1854. aastani ja lahkus hiljem [[Kehra mõisa]].
 
Hiljemalt 1854. aastaks oli Sõmeru mõisa möldriks saanud [[Otto Ampel]], kes tuli [[Palvere mõisa]] piirkonda elama 1853. aastal.
 
[[Otto Ampel]] oli [[Sõmeru mõisa]] mölder kindlasti veel 1859. aastal; 10 aastat hiljem on teda loendis märgitud kui Sipelga talu peremeest.
 
Tema veskist lahkumine võib olla seotud [[Ravila mõis]]a [[Sõmeru karjamõisa vesiveski]] põlenguga 1866. a. kevadel.
 
 
 
<b>1883. aastal ehitati Sõmeru mõisale uus jahu- ja saeveski.</b>
 
 
 
Kes 1883. aastast alates veskit pidas, pole teada.
 
1886. a. oli [[Sõmeru karjamõisa veski]] mõldriks [[Mart Jänes]], kes oli pärit Türi kihelkonnast Kolu mõisapiirkonnast ja hiljem läks Pikavere mõisa metsnikuks.
 
 
 
1893. aastal pidas Ravila-Palvere mõisa juurde kuulunud [[Sõmeru karjamõisa sae- ja viljaveski]]t mölder [[Jaan Kurik]].
 
Elukohaks on Kose koguduse personaalraamatus märgitud talle Sipelga talu. Enne Sõmerut olnud ta rentnik [[Kose veski]] möldri juures 1889 - 1891. a.
 
 
 
1897. aastal valmis [[Sõmeru veski]]le kivist elumaja, 1902. aastal kivist tall ja kuur. 1913. aastal oli lisandunud ka metsatööstuse sissseseade.
 
 
 
Võimalik, et keerulistel-põõrdelistel sõja ja revolutsiooniaastatel jäi veski seisma. Mõisa inventari natsionaliseerimise aktist 1920. aastast nähtub, et
 
<i>1883. aastal rajatud wesiweski wee rattaga ühe paari kiwidega ja tangu wärgiga ja saeveski wee peal ühes jahuweskiga</i> seisund oli kehv, katus lagunenud ja enampakkumise eel <i>seisis veski endise omaniku poolt korratumasse olukorda jäetult</i>. Parandamist vajasid ka veskipais koos liigsilma ja veekanalitega, jahu- ja saeveski katused, elumajal ning tallil ja kuuril olid lagunenud nii põrand kui katus.
 
 
 
Enampakkumise võitis 17900-margase pakkumisega [[Julius Masing]], kellele otsustati veski rendile anda aastarendiga 9780 rukkikilogrammi hind, kokku 12 aastaks.
 
Leping sätestas muuhulgas, et rentnik on kohustatud jälgima, <i>et ehitused jääde murru läbi rikutud ei saaks.</i>
 
Samuti pidi rentnik <i>kapitaalselt parandama</i> veskitammi koos liigsilma ja veekanalitega.
 
 
 
1921. a. andis maakorralduse peavalitsuse ülem loa veski lauatööstuse osa ümberehitamiseks värvimistööstuseks
 
ja Julius Masingu eelnevalt Kosel asunud värvimistööstuse sinna üleviimiseks.
 
 
 
1923. a. pöördusid 7 Sõmeru asunduse asunikku ning metsavaht põllutööministripoole palvega,
 
kus on muuhulgas kirjas: <i>Veski rentnik [[J. Masing]] paisutab aga nüüd jõe vee nii
 
kõrgele, et meile määratud heinamaa täielikult vee all seisab ja seda heinaniitmiseks sugugi kasutada ei
 
saa. Veskitammi külge on varemalt,<b> mõisa aegus, mõõdud kivide sisse raiutud, seks otstarbeks, et
 
rentnik teaks, kui kõrgele vett võib tõusta lasta</b>, nii et heinamaad selle all ei kannataks. Kod. Masingu
 
tähele panu oleme mitu korda juhtinud selle mõõdu peale, tähendades, et tema vett liiga kõrgel peab, mis
 
peale kod. Masing vastanud on, et tema võib vett nii kõrgele paisutada, kui tema ise heaks arvab.</i>
 
 
 
1923. a. korraldatud veski ülevaatusel tähendati: <i>Igal juhtumisel on aga tarvilik paisutud veepinda alandada ajutiselt aasta kestvusel – <b>nagu seda enne mõisa tükeldamist vastavalt ülemal nimetatud märkidele on tehtud – aegade jooksul ja vältusel, mis see heina kasvamiseks
 
ja koristamiseks tarvilik on.</b> Selleläbi pole ka karta veski seisakut, sest et neil aegadel harilikult normaal veehulk on ja vesi ratas oma käigus takistatud ei saa.</i>
 
 
 
1925. a. koostati uus [[Sõmeru vesiveski]] rendimääramise akt. Leiti, et konkurentsi tõttu kannatas veski tööpuuduse all,
 
suurvee tõttu seisnud veski aasta jooksul 25 päeva, veepuuduse tõttu 45 päeva ning tööpuuduse tõttu 60 päeva. Veski töötas aastas 175 päeva umbes 10 tundi päevas. Viimase kolme aasta jooksul oli veski iga-aastane jahvatusvõime 4000 puuda (65 522 kg) teravilja.
 
Rentniku kohustati <i> a) esimese aasta jooksul vesiratta ruumi seinad, mis osalt katki ja maha vajunud on, ära parandada, vesi renn uus teha ja tammile kapitaalne remont teha;
 
b) esimese kahe rendi aasta jooksul veski hoonele uus sindle katus peale teha, uus sindle katus teha möldri elumajale, mis asub
 
asuniku krundil no 225 ja mis veski rentnikule ühes veskiga 1920, s. o. enne mõisa planeerimist, välja
 
renditud.  Sisseseade korda seadmise kohta oleks järgmine: a) esimese aasta jooksul veskisse uus vesiratas teha, b) teise rendi aasta jooksul veskisse uus kivi, uus kolu, uus tangu värk, peale elevaatori, mis vana jääks, kaks uut jahu kasti teha.</i>
 
 
 
08. mail 1929. a. põles ära vesiveski hoone ja sisseseade. Tules hävisid kõik hoone puuosad, kiviosad rikuti tulest vähemal määral.
 
Samuti kukkusid tulekahjus ümber hoone korstnad.Osa sisseseadet õnnestus tules välja kanda, ent vesiratas oli tule läbi 40% rikutud.
 
Kedagi põlengu alustamises ei süüdistatud. 05.06.1929 esitas riigimaade valitsusele avalduse [[Mart Sooberg]],
 
kus ta teatas, et on nõus ära ostma põlenud saevabriku metallijäänused.
 
 
 
13.05.1930 toimetati Sõmeru vesiveski ülevaatus, kus leiti, et ärapõlenud kivivaremed on väljastpoolt enam-vähem korras, kuid seestpoolt tulest kannatada saanud.
 
Veski pais oli enam-vähem korras, juurdepääs veskile kohalikke teid mööda pigem nigel. Veski majanduspiirkonnas oli toona 22 talu, ümbruskonnas läheduses veel kaks uute turbiinidega veskit.
 
Kokkuvõtvalt arvati, et Sõmeru veski ülesehitamine nõuaks 10 000 krooni ega tasuks ennast ära.
 
Ka muu tööstuse, näiteks villatööstuse rajamist ei peetud otstarbekaks.
 
17.05.1930 teatas riigimaade ameti juhataja eelkirjeldatud veski uue kirjelduslehe alusel, et [[Sõmeru vesiveski]] koht tööstusettevõtete nimekirjast kustutada, kuna tööstusel
 
puudub rajoon, tööstushooned ja sisseseaded ning uue tööstuse ülesehitamine ei tasu ennast ära.
 
 
 
<b>22. mail 1930. aastal otsustas põllutööminister määrata [[Sõmeru veski (Kos)|Sõmeru veski]] tööstusettevõttena likvideerimisele.</b>
 
 
 
<b>Pärimus:</b> 1950. aastate lõpul pani geograaf [[Endel Varep]] oma kohaloolise kartoteegi jaoks [[Sõmeru veski (Kos)]] kohta kirja kohalike elanike (Virula talust ning Sõmeru talust [[Hugo Tamme]] ) antud andmed: <i>Seal oli mõisa ajal jahu- ja lauaveski. Eesti ajal jahvatas ka +
 
villatööstus (kangatööstus, värvimine). Eesti aja lõpul veski jäi seisma – ujutas heinamaad üle, siis jäi
 
taluks. Veskihoone põles, müürid alles. Elatakse uutes hoonetes. Veski talu maal kelder – olevad
 
olnud viinaköök. Hüütakse nii.</i>
 
 
 
;Lühendatult Eesti Isikuloo Keskuse poolt 2018. a. koostatud uurimustööst [[Uurimus_"Sõmeru_veski_ajaloost"|"Sõmeru veski ajaloost"]] <ref>[[Uurimus "Sõmeru veski ajaloost"]]</ref>.
 
 
 
== Lisalugemist ==
 
*[https://perejakodu.ohtuleht.ee/855832/vaata-imelisi-kodupilte-heli-ja-enn-veskimagi-said-aasta-kodu-peapreemia Vaata imelisi kodupilte: Heli ja Enn Veskimägi said Aasta Kodu peapreemia] Pere ja Kodu 2018-02-02
 
*[https://kodustiil.postimees.ee/4394871/galerii-aasta-kodu-tiitli-voitis-varemetes-veskikoha-taastanud-suurarimees?_ga=2.30739065.792708347.1517496365-2021997145.1517313332  Aasta kodu tiitel Veskitaastajale] Postimees
 
*[[Uurimus "Sõmeru veski ajaloost"]]
 
 
 
== Viited ==
 
 
 
[[Category:Veski]]
 
[[Category:Vesiveski]]
 
[[Category:Jahuveski]]
 
[[Category:Saeveski]]
 
[[Category:Mõisaveski]]
 
[[Category:Värvimistööstus]]
 
[[Category:Hoone ümber ehitatud]]
 
[[Category:Hävinud pais]]
 
[[Category:Hävinud paisjärv]]
 
[[Category: Harju maakond]]
 
[[Category: Kose vald]]
 
[[Category: Kose kihelkond]]
 
[[Category: Sõmeru mõis]]
 
[[Category: Ravila mõis]]
 
[[Category: Pirita jõgi]]
 

Redaktsioon: 17. juuni 2021, kell 08:08


Kõrvalepõige veskite ajalukku

Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi tulnud sõna „veskiˮ. Võib arvata, et Põhja-Eestis olid vesiveskid tuntud 12. sajandil või veelgi varem. Rohkem on veskitest teateid 13. sajandist. Arvatavalt on Jägala jõel asunud Koila (siis Kogael) veskit silmas peetud Taani hindamisraamatu „Suures Eestimaa Nimistusˮ, mis koostati aastail 1219–1220 ja redigeeriti aastal 1241. 14. sajandist on Eesti aladelt teateid esimestest tuuleveskitest. Need olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Pukktuulikuid tekkis eriti palju tuulerikkale läänerannikule ja saartele, kus talu oma tuulik oli pikka aega talu iseolemise eriliseks väljendiks, sest mujal oli vilja jahvatamine enamasti mõisate monopol. Mõisad hakkasid ka suuri, ainult peast pööratavaid hollandi tüüpi tuulikuid ehitama, mis muutus eriti hoogsaks 18. sajandil. Mõisates oli veski majapidamise üheks kõrvalharuks, mis võimaldas rahuldada mõisa omi vajadusi ja soodsatel tingimustel andis mõisale ka lisasissetulekut. Tõeline hollandi veskite ehitusbuum puhkes aga 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul, kui veskite ehitamise õigus laienes talupoegadele. Lühikese ajaga kerkis hulganisti peamiselt puidust veskeid, eelkõige Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Nii näiteks oli enne I maailmasõda üksnes Viljandimaal sadakond talupojatuulikut. Vaid Võrumaal olid ülekaalus vesiveskid.

Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel

1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit. Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju! Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest. Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes. Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud. Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud. Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit. Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks. Enne sõda ei nõutud möldritelt kutsetunnistust. Siiski peeti vajalikuks juba töötavate möldrite kutseoskuste parandamist ja sellepärast alustas ühing möldrite kutsehariduslike kursuste korraldamist. Nendest sai osa võtta vähemalt 18-aastane, kutsealale sobiva hea tervisega, kaheaastase kutsepraktikaga ja 6-klassilise algkooli eelharidusega isik. 1939. aastal oli kursuse ajaks määratud neli nädalat, kokku 188 tunni ulatuses. Haridusministeerium kooskõlastas kursuste kava ja kursus viidi edukalt läbi, sellest võttis osa 58 inimest. Loengud toimusid Tartus, praktilised ained veskitehnikas viidi läbi Tartu veskites, vilja ja jahuga seotud õppused Jõgeva Sordikasvanduses. Kursustest osavõtnutele anti vastavad tunnistused. Lõpetanute nimekiri ja ühisfoto avaldati ajakirjas „Eesti Veskiˮ. Ühingu aastakoosolekul 3. märtsil 1940 tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest tegevusest ja märgiti, et vaatamata lühikesele tegevusajale on saavutatud uute veskite asutamise keeld, mis konkurentsi vähenemisega annab olemasolevate, tegutsevate veskite pidajatele võimaluse asuda oma veski ajakohasemaks muutmisele ja töötingimuste parandamisele. Ühingu liikmeid oli sel ajal 362, viimase tegevusaasta jooksul liitunuid oli 43. Nagu eelmistel aastatelgi koostati põhjalik tegevuskava juba traditsiooniliseks saanud ja uute küsimustega tegelemiseks, muuhulgas peeti vajalikuks nii kutseoskuste parandamist kui ka erialalise ajakirja väljaandmise jätkamist. Selle aktiivse tegevuse katkestas riigikorra vahetus.

Ajakiri Eesti Veski

Ajakiri „Eesti Veskiˮ 1940. aasta nr 1 jäi viimaseks. Kokku ilmus üheksa numbrit ajakirja, mida tellis ja uuris põhjalikult iga endast lugu pidav veskipidaja. Aastane tellimishind oli 2 krooni, üksiknumber maksis 60 senti, numbri maht 20–30 lehekülge suuruses A4. Ajakirja sisu oli mitmekülgne. Olgu siin nimetatud mõned teemad, millest ajakirjas juttu tehti: Veskipidajate organiseerumise tähtsusest; Kahjutulede puhkemisest veskis; Seadusandlus ja maksundus; Ühingu tegevusest; Jahvatusvilja eelpuhastusest ja puhastusest; Jahu ja tema toiteväärtus; Veskite transportseadeldistest; Kombain on masin, mis vilja niidab ja peksab korraga; Veski tasuvuse ja tööhinna kalkulatsioon jpm. Käsitlemist leidsid ka jahvatatava vilja kvaliteet ja töötlemisel saadud jahu hindamine ning kontroll, veskitööstuse arvepidamine ja üksikküsimused, nagu töölise palgaraamatu pidamine ja naturaalpalga arvestamine haiguskindlustusmaksu tasumisel. Naturaalpalga ümberarvestamiseks rahapalgale oli kindlustusamet kinnitanud rahalised väärtused. Näiteks meeste säärsaapad olid hinnatud 19 krooni, pastlad 1,89 kr, üks liiter piima 11 senti, päevane valmistoit 90 senti jm. Mitmes numbris lahati vesiveskite töö küsimusi, eriti vahekordi nende maaomanikega, kelle maadest jooksis läbi jõgi, mis toitis vesiveskit. Veskipidajate seisukohalt oli kõige olulisemaks küsimuseks veskipaisude probleem, mis oli peamiseks pinevuse põhjustajaks veskipidajate ja maaomanike vahel. Viimased nõudsid veepinna alandamist või veepaisude allalaskmist, et asuda maa kuivendamisele ja kultiveerimisele. Oli olnud palju kohtuskäimisi ja ajakirjanduse abiga oli veskipidajaid kujutatud lausa põllumajanduse kahjuritena. Lahkhelide põhjuseks oli kujunenud ka Balti Eraseaduse paragrahv, kus nõuti veskipaisu lahtihoidmist neli nädalat enne ja neli nädalat pärast jaanipäeva, kus see vajalik oli – selle mõiste ebamäärasuse tõttu pidid veskitööstused ohverdama sageli oma maksimaalsed tulud põllumajanduse minimaalkahjude ärahoidmiseks. Ei jäetud kõrvale ka sae- ja villaveskeid ning taluveskeid puudutavaid küsimusi. Avaldati huvitavaid tegevusalasse puutuvaid kirjutisi, nagu Eesti veskimajanduse ajaloost (insener Edgar Lageda), Rahva usukombed vilja hoidmisel ja jahvatamisel (R. Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiivist); Kuningas ja mölder; Rahvalaule käsikivist ja veskist. Palju oli reklaami veskiseadmeid pakkuvatelt firmadelt, nagu P. Jänese veskimasinate tööstus Tartus, Karl Veskuse veskitööstus „Marsˮ Tallinnas, Jaan Ratniku põllutööriistade ja masinavabrik Tartus jt. Veskite tähtsaimate seadmete veskikivide valamise materjale tulekivi, kvartsi, magnesiiti jm pakkus veskipidajatele Tallinna Eesti Majandusühisus asukohaga Estonia pst 21; püülisiidi, püülijahu kotte, viljakotte ja viljakotiriiet, purje- ja presentriideid firma M. Jänes asukohaga Tartu Kaubahoovis; veeturbiine AS Tartu Metallivabrik G. ja H. Lellep.

20. sajandi teine pool

Suurte hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi Eestis ometi lühikeseks. 1930. aastatel lõpetasid paljud tuulest sõltuvad veskid töö, sest nad jäid konkurentsivõimelt alla auru- ja mootorveskitele. Väikestele pukktuulikutele omakorda sai saatuslikuks nõukogude aja sundkollektiviseerimine. Eesti Vabariigi taastamise järel majandusliku olukorra stabiliseerumisel on veskiomanikud jõudu kogunud veskite taastamiseks ja töölerakendamiseks kas põhitegevuseks või mõneks uudseks tegevuseks. Arvukalt on veskeid, milles asuvad toitlustus- või majutuskohad, puhkekompleksid, muuseumid, isegi elumajad. Viimastel aastatel on lisandunud töökorda tehtud tuulikuid Saaremaal, Hiiumaal ja mujal, nt Seidlas Järvamaal. Paljud kunagisest tuhatkonnast tuulikust on aga pöördumatult hävinud. Juba 19. sajandist on Eesti aladel vee- ja tuulejõudu kasutatud majanduses mehhaniseerimiseks ja elektri tootmiseks, rajatud hüdroelektrijaamu ja tuulikuid elektri tootmiseks. Viimastel aastatel on taastuvenergia tootmine hoogustunud ja tuuleparkide loomine laienenud eriti rannikualadel Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Ka väiketuulikuid kasutatakse kodumajapidamistes jälle järjest rohkem.

Väljavõtteid H. Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.

Väljavõtteid H. Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.