Erinevus lehekülje "Veskikivi" redaktsioonide vahel
| 18. rida: | 18. rida: | ||
*https://arhiiv.err.ee/vaata/vanasonad-kaks-kivi-ei-jahvata-head-jahu-piret-voolaid | *https://arhiiv.err.ee/vaata/vanasonad-kaks-kivi-ei-jahvata-head-jahu-piret-voolaid | ||
| − | *http://vana.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel1852_1847.html | + | *<s>http://vana.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel1852_1847.html</s> |
Redaktsioon: 19. veebruar 2022, kell 14:13
Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata
Miks öeldakse, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata?
Kõva veskikivi (punane graniit?) on `kale` ja ühtlasi ka libe. Kui viljatera satub kahe libeda kivi vahel, siis hakkab ta algul lihtsalt libisema ja kõva (loe sileda) kivi pisikonarused lihvivad sealt pealt maha vaid peeneid osakesi (justnagu peen liivapaber) - seega saame tolmulaadse jahu.
Teised, pisut väiksema diameetriga terad kakkavad näiteks rulluma-veerlema, lõpuks küll purunevad, kuid edasi veereldes surutakse neid kahe kõva ja sileda kivi vahel seeläbi veel tihedamaks. Tulemuseks saame palju peeneid tihedaid pisikesi gloobuleid e. "kuulikesi".
Seega oleks kõvade kividega saadud jahu justnagu "kivikõvad terakesed tolmukastmes". Tolmpeen jahuterake oksudeerub ruttu ja kaotab seeläbi oma "jahulikud" omadused ruttu. Tihedaks veeretatud terake on samuti väheakiivne ja "aeglane" edaspidiste bio-fermentatsioonioprotsesside käigus (loe leiva hapendamisel/tegemisel). Sellise jahu veega segamisel saame kiirelt kuivava kliistri?
Kui teine kivi on aga pehme (valge graniit?) ehk siis tehnilisel võttes kare st. abrassiivne, siis see justnagu rebiks viljateralt väiksemaid tükikesi, tekitades seeläbi jahuterad, mis on igatpidi "sakilised ja sarvilised" st tehniliselt on selliste jahuteradel suur aktiivpind. Suur aktiivpind ja rebimise käigus avaramaks-avatumaks muutunud jahuterad tagavad selle, et jahu kerkib hästi ja kiiresti, on sõredam, veega segases mitte-klimpjas?
