Restu veski

From Weskiwiki
Jump to: navigation, search
Veskihoone 2007. a.


Restu veski

Restu [saksa k. Rösthof, Resthof] vesiveski; jahuveski


Asukoht: Valga maakond; Sangaste vald; Restu küla; asumi kood 6943

Väike-Emajõe ülemjooksul (jõe kood: vee1008200; paisjärve kood: vee2121500)

L-EST koordinaadid: X:6425131.2 Y:640736.4

Navi/GPS koordinaadid: N:57.94526 E:26.376847

Tänapäevane seisud: varisemisohtlik hoone, osaliselt säilinud seadmed

Paisu seisund: rahuldav; kõrgus: ca~ 4 meetrit


Ehitise info

Veskihoone, pais ja paisjärv on säilinud. Veskihoone on Ümber ehitatud 1960-1970 vahel. Maakivist soklikorrusega laudvooderdisega hoone, kaetud eterniitkatusega.


Ajalugu

Restu mõisa veski on väga pikaajaline traditsiooniline veskikoht vähemalt juba XV sajandist alates. Ehituslikult asetub see veski kompaktsesse Restu mõisakompleksi, ühtsesse majandushoonete rühma.

Esmaseid teateid veskist on juba aastast 1499, seoses mõisa müügiga (vt. Mõis).

Umbes 1684 aastast on säilinud Rootsi restitutsiooni-perioodi kaart, kus on märgitud mõisaahoone lähedusse vesiveski, jõgi ja laiad põllumassiivid. Vesiveski tingmärgiks on sel kaardil punane punkt, mille sees vesiratast meenutav rist.

Restu vesiveski on märgitud ka Mellini 1797. a. Eesti- ja Liivimaa atlasel Restu mõisa ja Piro kõrtsi/postijaama vahele iseloomuliku vesiratta sümboliga. Kaardifragmendil on näha, et Väike-Emajõe nimeks sel kaardil on Pühhajogi.

Talurahvareformi-ajastu Rücker Liivimaa spetsiaalkaardil (1839 a) on mõisa ja veski juures näha ka suur paisjärv ja tänapäevaselt tuttav teedevõrk.

XIX sajandi keskpaigast on pärit juba väga täpne ja detailne kaart, kust leiame lisaks vasak-kalda jahuveskile ka juba saeveski hoone jõe vastaskaldalt, mitmeid tiike mõisapargi lähedalt ja suure saare paisjärve keskel.

1933. aastal vesiveski kinnistu eraldati Restu riigimõisa maadest.

Mõis

Eesti. Maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. V . Valgamaa :

Restu (saksa к. Rösthof; vanus ürikuis ja allikais Raszthe, Rost, Röst, Roste, Röste, ka Wiselmoisio) 3.2 km kirikust, 10 km Keeni raudteejaamast, Väike-Emajõe kaldal, on asutatud keskajal.

Kuulus Cracht van der Lude’le, kes ta 1499. а. 1. mail ühes veski, Koruste (Corestevalde) ja Visela külaga müüs Fromhold v. Tiesenhausen’ile (Vramolt v. Tyszenhussen). Poola-Rootsi sõja ajal pärast 1601. a. kaotas Engelbrecht T. mõisa, mille poolakad ta omaniku ülemineku pärast rootslaste poole võtsid riigile, ühendades selle Sangastega, kuid hiljemini andsid Ludwig Stilcken’ile või Spill’ile. 1625. a., kui mõis oli pea täiesti tühi ning asustamata, restitueeris Gustav Adolf selle Engelbrecht Tiesenhausenile, kes oli Tartu asehalduriks. Sattus päranduse teel lühikeseks ajaks Wrangell’ide omaks, kes müüsid 14. aprillil 1688. a. mõisa ooberstleitnant ning maanõunik Hermann von Bellinghausen’ile. Viimase pojalt ostis selle 7. apr. 1723. a. 5800 taalri eest kapten ning kreisisaadik Carl Gustav Taube, kes suri 1741. a. Tema tütar loovutas 7. juunil 1744. a. Restu mõisa 10500 albertustaalri eest Catharina v. Loewenstern’ile. Pärandi jagamisel 1783. a. sai Restu mõisa ühes Sooruga endale kammerhärra Christoph Hermann v. Reutern. Tema poeg kindral-leitnant Christoph v. Reutern pantis 2. märtsil 1827. a. Restu mõisa 35000 hõberubla eest sillakohtuadjunkt Alexander v. Anrep’ile. Viimane pärandas mõisa oma surma järele 20. jaan. 1868. a. tütar Elisale, kes abiellus v. Roth’iga. Restu viimne omanik enne võõrandamist Eesti maaseaduse alusel oli Alfred v. Roth. Mõis planeeriti 1919 ja asundati 1920.

Tartus, 1932, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus


Pärimus

Ümberehitatud 1960-1970 vahel. Peale ehtatud teine korrus. Alles on veskikivid. Masinad on ära viidud. Korras veskitamm ja paisjärv.

Jahvatati lihtjahu, tangu, kruupe, mannat. Ei tehtud püüli. Kõrval oli viljapuhastustriöör. (H. Kängsepp, 83)


Fotod ja kaardid

Kaardid  ; Fotod

Eelvaatepildid:

Muu info

Fotod muinsuskaitse andmebaasis

Fotod muinsuskaitse andmebaasis

Restu veskipaisu keskonnamõju hindamine


.