Erinevus lehekülje "Kronoloogia" redaktsioonide vahel
| 1111. rida: | 1111. rida: | ||
| − | ''' | + | == '''Viljatöötlemise ajaloost, L. Aarma''' == |
[https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=raplamaasonumid20180307.2.13.1] | [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=raplamaasonumid20180307.2.13.1] | ||
Redaktsioon: 21. märts 2021, kell 17:30
KRONOLOOGIA ja AJALUGU
TOIDU ja ENERGIA tehnoloogiate areng
Veskitehnoloogia arengu põhidaatumid
tekstina
Veskite arengu kronoloogia tabelina
| MAAILMAS: Inimene hakkab kasutama kaevamiskeppi - esimest toiduhankimist hõlbustavat tööriista kõigis maailma kultuuripiirkondades. | 40000 eKr | EESTIS on kogu territoorium kaetud kliima jahenemisel tekkinud kuni 1500 meetri paksuse jääkilbiga. Eestis on jääaeg. |
| MAAILMAS, Austraalias elanud inimesed hakkavad kasutama terade ja seemnete purustamiseks kivialust ja jahvekivi. | 30000 eKr | EESTIS on kogu territoorium kaetud kliima jahenemisel tekkinud kuni 1500 meetri paksuse jääkilbiga. Eestis on jääaeg. |
| MAAILMAS, Euroopas kulmineerub viimane jääaeg. Jääkilp ulatub põhjapooluselt kuni Visla jõeni. Euroopa viimast jääaega nimetatakse Wichseli jäätumine. | 20000 eKr | EESTIS on kogu territoorium kaetud jääkilbi ja liustikega, mille paksus arvatakse olevat olnud kuni 1500 meetrit. |
| MAAILMAS, Lääne-Aasias hakkavad tekkima esimesed püsiasulad. | 12 500 eKr | EESTIS hakkab territoorium vähehaaval vabanema mandrijääst. |
| MAAILMAS, Aasia vahemerepoolses osas hakatakse taimede peenendamiseks kasutama uhmrit ja uhmrinuia. | 12 000 eKr | EESTIS: Massiivsete liustike sulamiseveest on moodustunud suuremat osa Eestist kattev Balti jääpaisjärv. http://www-1.ut.ee/BGGM/eestigeol/ |
| MAAILMAS Tänapäevase Süüria aladel hakatakse kasvatama ja levima kultuuristatud rukis. | 11 000 eKr | EESTIS: Balti jääpaisjärv tühjeneb, veetase langeb 25-30 meetrit, suured alad muutuvad maismaaks. |
| MAAILMAS tekib ja levib paikne maaviljelus. See täiendas ja kindlustas oluliselt inimeste toidulauda. | 10 000 eKr | EESTIS, Läänemaa ja saared on endiselt vee all. Nüüd on tekkinud praeguse Läänemere kohale nn Antsülusjärv. |
| MAAILMAS Jordaania aladel hakkab levima kultuuristatud oder. | 9 000 eKr | EESTIS on kliima boreaalne, soe ja kuiv. Eesti alad kattuvad taimestiku ja metsaga, peamiselt männimetsad ja sarapikud. |
| MAAILMAS, Türgis kultuuristatakse ja hakatakse kasvatama nisu. | 8 600 eKr | EESTIS on kiviaeg. Pärnu jõe kaldal Pullis peatub hooajaliselt rühm küttijaid ja kalastajaid. Nende kasutuses on kivist ja luust tööriistad. |
| MAAILMAS, Hiinas algab esmane kultuuristatud riisi levik. Andides, Titicaca järve ümbruses kultuuristatakse kartul | 6 000 eKr | EESTIS, umbes 5500 a eKr - Eesti aladel elavad hõimud hakkavad valmistama keraamikat - põletatud savinõusid. |
| MAAILMAS leiutati ja võeti kasutusele ratas. Mesopotaamias võetakse mulla harimiseks appi konksader. | 4 500 eKr | EESTIS elatuvad inimesed vaid küttimisest, kalapüügist ja korilusest. |
| MAAILMAS Sumeris ja Egiptuses alustatakse niisutuskanalite rajamist. | 4 000 eKr | EESTIS on kiviaeg. Tekivad esmased ürg-asulad. |
| MAAILMAS algab tuule jõu esmakordne kasutamine Niiluse jõe purjekatel. See on esmakordne loodusjõudude kasutamine inimese poolt. | 3 500 eKr | EESTIS on kiviaeg |
| MAAILMAS, Egiptuses toimub koodi kasutuselevõtt viljaterade eraldamiseks. | 3 000 eKr | EESTIS on kiviaeg |
| MAAILMAS araabiamaades levib vinnak-kaev ehk kooguga kaev, saduff. Egiptuses hakatakse tegelema veinikääritamisega. | 3 000 eKr | EESTIS on kiviaeg |
| MAAILMAS hakkab levima laialdasemalt raudesemete tegemine sepistamise (tagumise) teel. Separaud on oluline tehnoloogiline pööre. | 3 000 eKr | EESTIS hakatakse asulaid rajama viljelusmajanduseks sobilikesse piirkondadesse, hakkab kujunema üksiktaluline püsivam asustusviis. |
| MAAILMAS: esimese paisu ehitamine Egiptuses Jarawi orus voolavale jõele. | 2 800 eKr | EESTIS kergemate muldadega pinnastel hakkab tekkima rohkearvuliselt maaharimisega tegelevaid kogukondi. |
| MAAILMAS võetakse kasutusse viljaterade jahvatamiseks auguga käsikivid. | 2 000 eKr | EESTIS |
| MAAILMAS: Vahemere idakaldal kasutatakse edasi-tagasi liikuvat koluga käsikivi. | 1 000 eKr | EESTIS: Põhja-Eestis hakatakse rajama nn muinaspõlde - kitsaid kividega piiratud põllulappe. |
| MAAILMAS, Hiinas võetakse kasutusele hõlmader. | 700 a eKr | EESTIS, Saaremaal, Asva kindlustatud asulas kasutatakse jahvekivisid. |
| MAAILMAS, araabiamaade niisutussüsteemides hakatakse kasutama kaheoslist veetõsteratast - saqiya`t - sõtkeratast. | 500 a eKr | EESTIS |
| MAAILMAS: puidust hammas-ülekannete kasutuselevõtt araabiamaades ja veetõsterataste loomine. See on teine suur loodusjõudude kasutusvõimaluse tekkimine inimkonnale. | 500 a eKr | EUROOPAS: kaheosalise, pöörleva kiviga käsikivi kasutuselevõtt ja levik Hispaanias ja Vahemeremaades. |
| MAAILMAS Roomas käivitatakse gööpelveskid loomade veojõuga. Kreekas purustatakse oliive kollerveskitega. | 300 a eKr | EUROOPAS rajatakse esimesed akveduktid. |
| MAAILMAS, Aleksandrias võetakse kasutusele horisontaalse vesirattaga ümberaetavad veskikivid. | 300 a eKr | EESTIS hakatakse rajama nn kelti põlde, mis võrreldes varasemate põldudega on korrapärasemad ja suuremad. |
| MAAILMAS Archimedes leiutab kruvimehhanismil põhineva veetõsteseadme. | 250 a eKr | EESTIS |
| MAAILMAS Hiinas toimub tuule jõul töötavate veetõsteseadmete kasutuselevõtt. Ktesibios Aleksandriast leiutab ja ehitab pronksist kolb-pumba. | 200 a eKr | EUROOPAS, Hispaanias, Albarregase jõele rajatakse paisjärv mahuga 10 miljonit kuupmeetrit vett. |
| MAAILMAS algab esmane vesiveskite kasutuselevõtmine. | 200 a eKr | EESTIS |
| MAAILMAS: vesirattaga vesiveskite laialdasema leviku algus Kreekas. | 100 a eKr | EESTIS |
| MAAILMAS Strabon kirjeldab töötavat vesiveskit nn Früügia veski. | 50 a eKr | EESTIS |
| MAAILMAS: KRISTUSE SÜND | NULLAASTA | EESTIS MEIE AJAARVAMISE ALGUS |
| MAAILMAS | 50 a pKr | EESTIS õpitakse ise kohalikust soomaagist rauda sulatama. |
| MAAILMAS: tüüpilise kreeka-rooma vesiveski nn Virtuviuse veski laiema leviku algus Vahemeremaades. | 100 a pKr | EESTIS Rooma ajaloolane Tacitus nimetab 98.aastal oma teoses „Germania" esimest korda „aeste" (aostii) s.o tõenäoliselt eesti hõimusid. |
| MAAILMAS | 200 a pKr | EESTIS võetakse kasutusele rauast sirbid, mis aitavad oluliselt edendada põllumajandust. |
| MAAILMAS | 300 a pKr | EESTIS Kesk- ja Lõuna-Eestis kasvab hoogsalt põllundusega tegelevate taluliste suurpered arv. |
| MAAILMASRooma impeeriumis levivad laialdaselt vesiveskid. Roomas kinnitatakse veskiseadmed Tiberi jõel ankrus olevale laevale. | 500 a pKr | EESTISon alanud traditsioonilise küla ja külaühiskonna kujunemine. Maa põhjapoolkera tabad 536.a. kliimakatastroof - tekib laialdane näljahäda ka Eesti aladel. |
| MAAILMAS, Pärsias alustatakse puri-tuuleveskitega teravilja jahvatamist. | 700 a pKr | SKANDINAAVIAS: Norra-Soome tüüpi lihtsustatud horisontaalse vesiratta kasutuselevõtt mägipiirkondade vesiveskites. |
| MAAILMAS, Iirimaal ehitavad mungad merelahte lüüsidega veski, mis töötab tõusu-mõõna tsüklite vaheldumisel muutuva veetaseme energia toel. | 787 a pKr | EESTIS |
| MAAILMAS algab tuulikute laialdasem kasutuselevõtmine. | 900 a pKr | EESTIS |
| MAAILMAS 1026. a. araablased leiutavad väntvõlli. | 1000 pKr | EESTIS 1030. a. vallutab Jaroslav Tark Tartu ja ehitab sinna Jurjevi linnuse. |
| MAAILMAS, Inglismaal loendatakse 5624 töötavat veskit. | 1086 pKr | EESTIS 1154. a. koostab araablasest geograaf al-Idrisi maailma kaardi ja kujutab ning kirjeldab ka Eesti ala (Astlanda). |
| MAAILMAS, Euroopas mehhaniseeritakse vesirataste kaasabil kalevi valmistamine. | 1100 pKr | EESTISlevib üha laialdasemalt talirukki kasvatamine ja algab üleminek kolmeväljasüsteemile. |
| MAAILMAS, Inglismaal levivad laialdasemalt tuuleveskid. | 1180 pKr | EESTIS Läänemere idaosa paganad -eestlased- vallutavad ja põletavad maha tollase Rootsi pealinna Sigtuna. |
| MAAILMAS, Soomes hakatakse ehitama esimesi vesiveskeid. | 1200 pKr | EESTIS1205. a. Riia lähedal Daugavgrivas ehitatakse klooster ja veski, üks esimesi Liivimaal. |
| MAAILMASTuuleveskid levivad Euroopas pisut laiemalt. | 1208 pKr | EESTIS algab ristisõdijate vallutussõda, mida eestlaste poolt vaadatuna nimetatakse ka muistseks vabadusvõitluseks. |
| MAAILMAS | 1212 pKr | EESTIS: Läti Henrik kirjutab oma kroonikas: „Aga Kareda küla oli siis väga ilus, suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestis. |
| MAAILMAS | 1220 pKr | EESTIS: nn Taani hindamisraamatus nimetatakse Koila veskit Jägala jõe juures; see on esmakordne Eesti veski mainimine kirjalikes allikais. |
| MAAILMAS | 1227 pKr | EESTIS algab võõrvõimu aeg, muistse vabadusvõitluse lõpp. |
| MAAILMAS | 1229 pKr | EESTIS, Kärknas rajatakse klooster ja veski (Muuge veski) |
| MAAILMAS | 1238 pKr | EESTIS, Saare-Lääne piiskopkonnas sõlmitakse leping piiskopi ja vasallide vahel muuhulgas ka veskite haldamise kohta. |
| MAAILMAS | 1241 pKr | EESTIS, Tallinna piiskop Thorkill redigeerib meieni säilinud kujul Taani hindamisraamatu "suure Eestimaa nimistu". |
| MAAILMAS, Euroopas hakatakse ehitama veskeid puidu saagimisks - saeveskid. | 1254 pKr | EESTIS, Tallinna piiskopi lepe Dünamünde kloostriga Sagentake haldamise asjus (võimalik, et oli tegemist Kolga Sae veskiga). |
| MAAILMAS | 1270 pKr | EESTIS: ürikutes märgitakse Odward von Lodele kuulunud Kirrivere veskit (Vardi mõisa veski = Schwarzen = Kirrifer). |
| MAAILMAS | 1279 pKr | EESTISTallinna Ülemiste Kuningaveski esmamainimine kirjalikes allikais |
| MAAILMAS | 1286 pKr | EESTIS võltsitud ürikus märgitakse Harjumaal asunud veskeid - Russalu, Maardu, Perila. |
| MAAILMAS, Euroopas leiutatakse ja võetakse kasutusele rauast vikat. | 1300 pKr | EESTIS: mungad rändavad Põhja-Eestisse, kus rajavad kloostrile kuuluval maal Padise kloostri ja veski. |
| MAAILMAS | 1305 pKr | EESTIS sätestatakse lääniõiguses maahärra suhted vasallidega; vasallidel on käe- ja kaelaõigus, õigus karistada talupoegi ka surmanuhtlusega. |
| MAAILMAS | 1330 pKr | EESTIS esimene teade Liivimaal Riia linnas asunud tuuleveskist. |
| MAAILMAS | 1345 pKr | EESTIS, Tallinnas rajatakse 4 km pikkune veekanal Ülemiste järvest kuni Tallinna Harju väravani, kuhu hiljem ehitatakse vesiveski. |
| MAAILMAS | 1379 pKr | EESTIS, Tallinnas ilmuvad esmased teated Laial tänaval asuvast hobuveskist. |
| MAAILMAS | 1457 pKr | EESTIS seadustatakse pärisorjus: Peapiiskop Stodewescheri armukiri laiendab vasallide pärimisõigust kõigile Eesti- ja Liivimaale läänidele (sealhulgas ka veskitele). |
| MAAILMASmehhaniseeritakse vesirataste kasutamisega metallide töötlemist - valtsveskid. Leonardo da Vinci koostab saeveski joonised. | 1500 pKr | EESTIS |
| MAAILMAS, Euroopas kasutab 40 tööstusharu vesiveskite kaudu saadavat energiat. | 1600 pKr | EESTIS algab saeveskite laiem levik. |
| MAAILMAS Inglise ja Prantsuse teadlased kirjeldavad esimesi radiaal-labadega turbiine. | 1600 pKr | EESTIS |
Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel, H. Koppel
Kõrvalepõige veskite ajalukku. Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi tulnud sõna „veskiˮ. Võib arvata, et Põhja-Eestis olid vesiveskid tuntud 12. sajandil või veelgi varem. Rohkem on veskitest teateid 13. sajandist. Arvatavalt on Jägala jõel asunud Koila (siis Kogael) veskit silmas peetud Taani hindamisraamatu „Suures Eestimaa Nimistusˮ, mis koostati aastail 1219–1220 ja redigeeriti aastal 1241.
14. sajandist on Eesti aladelt teateid esimestest tuuleveskitest. Need olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Pukktuulikuid tekkis eriti palju tuulerikkale läänerannikule ja saartele, kus talu oma tuulik oli pikka aega talu iseolemise eriliseks väljendiks, sest mujal oli vilja jahvatamine enamasti mõisate monopol. Mõisad hakkasid ka suuri, ainult peast pööratavaid hollandi tüüpi tuulikuid ehitama, mis muutus eriti hoogsaks 18. sajandil. Mõisates oli veski majapidamise üheks kõrvalharuks, mis võimaldas rahuldada mõisa omi vajadusi ja soodsatel tingimustel andis mõisale ka lisasissetulekut. Tõeline hollandi veskite ehitusbuum puhkes aga 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul, kui veskite ehitamise õigus laienes talupoegadele. Lühikese ajaga kerkis hulganisti peamiselt puidust veskeid, eelkõige Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Nii näiteks oli enne I maailmasõda üksnes Viljandimaal sadakond talupojatuulikut. Vaid Võrumaal olid ülekaalus vesiveskid.
Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel. 1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit. Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju!
Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest. Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes. Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud.
Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud.
Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit. Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks.
Enne sõda ei nõutud möldritelt kutsetunnistust. Siiski peeti vajalikuks juba töötavate möldrite kutseoskuste parandamist ja sellepärast alustas ühing möldrite kutsehariduslike kursuste korraldamist. Nendest sai osa võtta vähemalt 18-aastane, kutsealale sobiva hea tervisega, kaheaastase kutsepraktikaga ja 6-klassilise algkooli eelharidusega isik. 1939. aastal oli kursuse ajaks määratud neli nädalat, kokku 188 tunni ulatuses. Haridusministeerium kooskõlastas kursuste kava ja kursus viidi edukalt läbi, sellest võttis osa 58 inimest. Loengud toimusid Tartus, praktilised ained veskitehnikas viidi läbi Tartu veskites, vilja ja jahuga seotud õppused Jõgeva Sordikasvanduses. Kursustest osavõtnutele anti vastavad tunnistused. Lõpetanute nimekiri ja ühisfoto avaldati ajakirjas „Eesti Veskiˮ.
Ühingu aastakoosolekul 3. märtsil 1940 tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest tegevusest ja märgiti, et vaatamata lühikesele tegevusajale on saavutatud uute veskite asutamise keeld, mis konkurentsi vähenemisega annab olemasolevate, tegutsevate veskite pidajatele võimaluse asuda oma veski ajakohasemaks muutmisele ja töötingimuste parandamisele. Ühingu liikmeid oli sel ajal 362, viimase tegevusaasta jooksul liitunuid oli 43. Nagu eelmistel aastatelgi koostati põhjalik tegevuskava juba traditsiooniliseks saanud ja uute küsimustega tegelemiseks, muuhulgas peeti vajalikuks nii kutseoskuste parandamist kui ka erialalise ajakirja väljaandmise jätkamist. Selle aktiivse tegevuse katkestas riigikorra vahetus. Ka ajakirja „Eesti Veskiˮ 1940. aasta nr 1 jäi viimaseks. Kokku ilmus üheksa numbrit ajakirja, mida tellis ja uuris põhjalikult iga endast lugu pidav veskipidaja. Aastane tellimishind oli 2 krooni, üksiknumber maksis 60 senti, numbri maht 20–30 lehekülge suuruses A4. Ajakirja sisu oli mitmekülgne. Olgu siin nimetatud mõned teemad, millest ajakirjas juttu tehti: veskipidajate organiseerumise tähtsusest; kahjutulede puhkemisest veskis; seadusandlus ja maksundus; ühingu tegevusest; jahvatusvilja eelpuhastusest ja puhastusest; jahu ja tema toiteväärtus; veskite transportseadeldistest; kombain on masin, mis vilja niidab ja peksab korraga; veski tasuvuse ja tööhinna kalkulatsioon jpm.
Käsitlemist leidsid ka jahvatatava vilja kvaliteet ja töötlemisel saadud jahu hindamine ning kontroll, veskitööstuse arvepidamine ja üksikküsimused, nagu töölise palgaraamatu pidamine ja naturaalpalga arvestamine haiguskindlustusmaksu tasumisel. Naturaalpalga ümberarvestamiseks rahapalgale oli kindlustusamet kinnitanud rahalised väärtused. Näiteks meeste säärsaapad olid hinnatud 19 krooni, pastlad 1,89 kr, üks liiter piima 11 senti, päevane valmistoit 90 senti jm.
Mitmes numbris lahati vesiveskite töö küsimusi, eriti vahekordi nende maaomanikega, kelle maadest jooksis läbi jõgi, mis toitis vesiveskit. Veskipidajate seisukohalt oli kõige olulisemaks küsimuseks veskipaisude probleem, mis oli peamiseks pinevuse põhjustajaks veskipidajate ja maaomanike vahel. Viimased nõudsid veepinna alandamist või veepaisude allalaskmist, et asuda maa kuivendamisele ja kultiveerimisele. Oli olnud palju kohtuskäimisi ja ajakirjanduse abiga oli veskipidajaid kujutatud lausa põllumajanduse kahjuritena. Lahkhelide põhjuseks oli kujunenud ka Balti Eraseaduse paragrahv, kus nõuti veskipaisu lahtihoidmist neli nädalat enne ja neli nädalat pärast jaanipäeva, kus see vajalik oli – selle mõiste ebamäärasuse tõttu pidid veskitööstused ohverdama sageli oma maksimaalsed tulud põllumajanduse minimaalkahjude ärahoidmiseks.
Ei jäetud kõrvale ka sae- ja villaveskeid ning taluveskeid puudutavaid küsimusi. Avaldati huvitavaid tegevusalasse puutuvaid kirjutisi, nagu Eesti veskimajanduse ajaloost (insener Edgar Lageda), Rahva usukombed vilja hoidmisel ja jahvatamisel (R. Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiivist); Kuningas ja mölder; Rahvalaule käsikivist ja veskist. Palju oli reklaami veskiseadmeid pakkuvatelt firmadelt, nagu P. Jänese veskimasinate tööstus Tartus, Karl Veskuse veskitööstus „Marsˮ Tallinnas, Jaan Ratniku põllutööriistade ja masinavabrik Tartus jt. Veskite tähtsaimate seadmete veskikivide valamise materjale tulekivi, kvartsi, magnesiiti jm pakkus veskipidajatele Tallinna Eesti Majandusühisus asukohaga Estonia pst 21; püülisiidi, püülijahu kotte, viljakotte ja viljakotiriiet, purje- ja presentriideid firma M. Jänes asukohaga Tartu Kaubahoovis; veeturbiine AS Tartu Metallivabrik G. ja H. Lellep.
Suurte hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi Eestis ometi lühikeseks. 1930. aastatel lõpetasid paljud tuulest sõltuvad veskid töö, sest nad jäid konkurentsivõimelt alla auru- ja mootorveskitele. Väikestele pukktuulikutele omakorda sai saatuslikuks nõukogude aja sundkollektiviseerimine.
Eesti Vabariigi taastamise järel majandusliku olukorra stabiliseerumisel on veskiomanikud jõudu kogunud veskite taastamiseks ja töölerakendamiseks kas põhitegevuseks või mõneks uudseks tegevuseks. Arvukalt on veskeid, milles asuvad toitlustus- või majutuskohad, puhkekompleksid, muuseumid, isegi elumajad. Viimastel aastatel on lisandunud töökorda tehtud tuulikuid Saaremaal, Hiiumaal ja mujal, nt Seidlas Järvamaal. Paljud kunagisest tuhatkonnast tuulikust on aga pöördumatult hävinud. Juba 19. sajandist on Eesti aladel vee- ja tuulejõudu kasutatud majanduses mehhaniseerimiseks ja elektri tootmiseks, rajatud hüdroelektrijaamu ja tuulikuid elektri tootmiseks. Viimastel aastatel on taastuvenergia tootmine hoogustunud ja tuuleparkide loomine laienenud eriti rannikualadel Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Ka väiketuulikuid kasutatakse kodumajapidamistes jälle järjest rohkem.
Tänapäeval esindab veskipidajate huvisid 20. septembril 2003 asutatud MTÜ Eesti Veskivaramu.
Viljatöötlemise ajaloost, L. Aarma
RAPLAMAA SÕNUMID, 7. märts 2018 Nr 3 (259) Väljaandja: OÜ Nädaline, Rapla 79511, Viljandi mnt 6, tel 489 2133, 5567 3260
Toimetaja Tõnis Tõnisson, e-post: tonis.tonisson@sonumid.ee.ee
KODULOOLANE, Viljatöötlemise ajaloost Raplamaal – veskid; Liivi Aarma
Põllupidamise kõrval oli maal teiseks suuremaks tegevusharuks viljatöötlemine.
Enne vee või tuule jõul töötavate veskite ilmumist jahvatati leivavilja käsikiviga, mis jäi kasutusse ka veskite levides. Käsikivide konstruktsioon oli igal pool ühesugune - kaks ksteise peal asetsevat maakivist raiutud silindrikujulist kivi läbimõõduga 50-60 cm ning kõrgusega 12-15 cm, kusjuures pealmist kivi sai kõrgemale või madalamale lasta, reguleerides nii kivide vahet vastavalt sellele, kui peent või jämedat jahu sooviti. Ülemise kivi küljes oli käsipuu, millega kivi ringi aeti.
13. sajand tõi kaasa mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. Varasema tehnika olulisemaks saavutuseks tuleks pidada vee-ja tuulejõu kasutamise algust. Veejõudu rakendati mehhaaniliselt vesiratta abil ning nagu juba Euroopas, nii hakati siingi kasutama eelkõige seda veskites. Tehnilise mõtte hilisem areng viis vesiratta kaudu rakendatava vee jõu kasutamise üha uutele tootmisaladele – laudade saagimisele, vasehaamrite töötamisele, paberi valmistamisele, riide vanutamisele jm.
Muinasaegsele leivavilja käsikiviga jahvatamise kõrvale tõid ristisõdijad esimese ettevõtmisena vallutuse järel lääniks antud maadele, enamasti jõgede ja ojade kaldaile, veskid. Veskid teenisid omanikele nende enda leivajahu vajaduste rahuldamise kõrval ka tulu. Esimest vesiveskit Eestis on kirjalikes allikates nimetatud Taani hindamisraamatus Koilas Jõelähtme kihelkonnas. Mõnevõrra hiljem on leidnud kirjasõnas ära märkimist Raplamaal aastatel 1278-1284 Kirivere (tänapäeva Vardi) küla vesiveski. Rapla ümbruskonnas on esimeste seas kirja pandud 1409. aastal Alus Nõuveere küla vesiveski, 1412. aastal Rapla küla vesiveski ja Valtu Sõmeruoja ja Kiio veskid ning Lihuveski jõeäärsed Vahakõnnu ja Ahekõnnu külade veskid; 1437. aastal Kabala küla veski, 1446. aastal Kodila vesiveski ja 1457. aastal Ohukotsu Mödra Medder ja Vetevilja Petfilie vesiveskid. Juuru kihelkonnas oli 1286. aastal kirjas Kuimetsa-Kaiu Rasala Russele, Merto, Waville ja Viirika Vireke veskid ning 1379. aastal Ingliste Heluleküla vesiveski. Vigala kihelkonnas oli 1383. aastal Selgjärve Tzelgerue vana veski, 1389. aastal Sikenkose vesiveski ja 1488. aastal Päärdu Veskivilja vesiveski. Märjamaa kihelkonnas leidis ära märkimist 1419. aastal Valgu veski, 1427 Haimre veski ja 1430 Soosvere Sorsever küla veski. Hageri kihelkonnas on 1424. aastal kirja pandud Angerja vesiveski ja 1452. aastal Pajaka küla veski. Raplamaale jääva Kullamaa kihelkonna osas on esimesena mainitud 1516. aastal Loodna Sitakoti Sittakot küla veskit.
Nii kujunes ordu aja lõpuks normiks, et igas maavalduses oli olemas jahu jahvatamiseks vähemalt üks veski.
Põhja-Eestis ehitati suurem osa veskeid vesiveskitena, mis olid kindlamad ega sõltunud tuulest. Samas olid vesiveskite kõrval kasutuses ka tuuleveskid. Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa territooriumil pärinevad 14. sajandist. Paar sajandit hiljem kerkisid Eestis mõisate juurde suured hollandi tüüpi peast pööratavad tuuleveskid. Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades, teiste seas Harju- ja Raplamaal, levisid enamasti üleni kivist kehandiga tuuleveskid. Rootsi ajal soosisid mõisnikud talupoegade endi ehitatud veskeid, ka jagasid mõisad hoolduskulusid talupoegadega. Nii hoolitses Tohisoo mõisnik ise veskikivide vahetuse eest iga viie aasta tagant, ning ka raua- ja puuosade korrashoiu ja parandamise eest. Mölder teotses ainult veski puutööde kallal. Veskis oli tavaliselt töös üks paar veskikive. Kahe või enama kivipaariga veskeid oli Põhja-Eestis vähe, näiteks Tohisool ja Vaimõisas olid veskites rohkem kui üks paar veskikive, iga kivipaari jaoks pidi olema ehitatud omaette vesiratas. Mõisaveskite omamise vormid olid erinevad. Mõnedes kohtades renditi veskid välja möldritele aastate kaupa. Osaliselt oli rent rahas, enamasti aga viljas. Traditsiooniline tasumine toimus mativiljaga või nõuti üks nuumsiga aastas. Mõisad olid huvitatud puhta vilja saamisest veskitest, nii et jahu ei olnud segatud aganatega, nagu seda lasksid endale teha talupojad. 1686. aasta sügisel oli Purila veski möldrilt tulnud mõisa mativili segatud rohkete aganatega ning seda peeti sobilikuks toiduks vaid mõisa karjustele Gutsherde ja mõisatöölistele.
Venemaa seaduste järgi oli veskipidamise ainuõigus mõisnikel (kuni 1871).
18. sajandil oli igas mõisas enam-vähem üks või mitu jahuveskit. Harjumaal oli 18. sajandi lõpul mõisa kohta keskmiselt 1,3 veskit. 1801.aasta Eestimaa kuberneri aruande kohaselt töötas Põhja-Eestis vähemalt 369 vesiveskit (neist 135 kiviehitist - Harjumaal 46, Läänemaal 34), 117 hollandi tuulikut ja u 696 pukktuulikveskit, kusjuures viimased olid levinud peamiselt kubermangu läänepoolsetel aladel. Jahuveskite arvu kasv näitas samas teraviljakasvatuse laienemist. Sellel ajal lisandusid mõnedele vesiveskitele jahutegemise kõrval ka saeveski funktsioonid. Saeveskeid asutasid mõisnikud metsarikastes paikades jahuveskite juurde. 18.-19. sajandi pöördel oli neid Eestimaal vähemalt 38, osa neist olid nimetatud lauavabrikuteks. Saeveskid töötasid siis Kuusikul, Kärus, Kodilas ja Vahastus. Mellini atlases oli Vahakõnnu mõisa all Lihuveski vesiveski koos saeveskiga, 1810. aastast oli Vahakõnnus töötanud sae- ja kruubiveski. Samal ajal lisandus Raplamaal teisigi veejõul töötavaid veskeid ja vabrikuid, värvikas näide nende kohta on Kuusiku. Siin töötasid alates 1770.aastate lõpust jahu- ja saeveski kõrval vaseveski Kupferhammer, tärklisepuudri vabrik, naelavabrik ja äädika pruulimiskoda Essigbrauerei. Kuusiku mõisas oli kaks kivist ehitatud suuremat jahuveskit. Neist üks oli varustatud ka kahe saeraamiga, millel töötati ainult varakevadel või sügisel suurvete ajal. 1776. aastal alustas mõisnik Hastfer tärklise tootmisega. 1774. aastal oli mõisas kirjas kuus tellisepõletajat, seega valmistati vastavalt ehitiste tellise vajadusele telliseidki kohapeal. Mõisa oli koondatud hulk ehitusmeistreid. 1780. aastal alustas tööd valmisehitatud Kuusiku vaseveski Tallinna, Narva, Vastseliina ja Põltsamaa veskite kõrval. Vaseveski asutamine oli ennekõike seotud viina valmistamisega, kus võeti üha suuremal määral kasutusele vaskkatlaid ja tõrsi ning destilleerimiskateldele paigaldati vaskkiivreid. Siinsed tootmisseadmed olid valmistatud kohapeal. 1802. aastast hakati Kuusikul valmistama ka naelu. 15 lk lõpp
>>Hagudis on tänapäeval säilinud 19. sajandist pärit kivist tuuleveski, mis paikneb arvatavasti samas kohas 18s. sajandi tuuleveskiga.<< Foto: Katri Reinsalu
(Järg 16. lk)
Ülevaade Raplamaa veskitest
(Algusest kuni 18. sajandi lõpuni, üksikute juhumärkustega tänapäevani)
Raplamaa veskite aastasadade kestel töös olemist uurides tuleb tõdeda, et kahjuks ei leidu ajaloo allikates kõikide veskite asutamise ja töötamisekohta andmeid. Seega ei pruugi siin esitatud ja autori kogutud allikate andmed alati tähistada ühes või teises paigas veskite asutamist ja tegevuse algust. Tegemist on ikkagi varajaste sajandite kohta õnnelike juhustega, et nende kirjalik äramärkimine on aset leidnud. Seetõttu ei saa me täielikku pilti varasemate sajandite veskite olemasolust ja arvukusest. Samas näitavad kogutud andmed üldisemalt veskite levikut nende esimestest asutamistest alates. Kompaktsema ja ülevaatlikuma pildi annab 18. sajandi veskitööndusest eelkõige Ludwig Mellini koostatud Liivimaa atlas. Atlastanti välja aastatel 1792-1799, kuid andmed atlase koostamise kohta olid kogutud juba 1780. aastatel. Alljärgnevalt on Mellini andmete ajaks märgitud aasta 1797, selleks ajaks oli ilmunud Raplamaa kaardi publikatsioon. Esitatud Raplamaa ülevaade on jaotatud kihelkondade järgi ja ajalooliste maa-ja mõisavalduste järgi; aasta-arv tähistab ajaloolises dokumendis veski mainimise aastat.
Rapla kihelkonna veskid Rapla - 1412 Rapla küla vesiveski; 1523 Rapla veski koos Sulupere ja Mõisaaseme Moesinas taludega; 1586 Rapla külas veski (asutatud); 1797 Vana-Rapla vesiveski Alt-Rappel Weski (Mellin); tänapäeval Tuti külas paikneb Veski nimeline krunt. Alu - 1409 Nõuveere Nöyver talu veskiga; 1410 Alu mõisa veski, 1456 mõisa ees olev veski ja Männiku Mendiko veski, 1478 Oela veski; 1797 Alu mõisa vesiveski Kodila jõel. Hagudi- 1689 jahu- ehk viljaveski; 1797 üks vesiveski Keila jõel ja teine tuuleveski mõisaga ühel pool jõge (Mellin). Tänapäeval säilinud 19. sajandist pärit kivist tuuleveski, mis paikneb arvatavasti samas kohas 18. sajandi tuuleveskiga. Valtu- 1412 Sõmeruoja ja Kiio veski; 1441 - Lendu küla veski, hüütud Sõmeruoja Sommeroie; 1488 Reese ja Sõmeruoja veski; 1558 Reese Reste, Sõmeru ja Hantemal veskid; 1586 Sõmeru Sommer, Reese ja Handimal veski; 1797 Sõmeru vesiveski (Mellin); 19. sajandil ehitati Valtu mõisa tuuleveski, mis tänapäeval kannab Puraviku veski nime. Veel Eesti esimese vabariigi ajal töötas Valtus Kioleini Leutkyde vesiveski; 1833 oli Härtus väike vesiveski ja Valtus tuuleveski. Kehtna- 1485 veski Ohekatkuga seoses, siis Haakla ja Vastja veskitega (1586. aastal Kehtna mõisas oli Kõrge veski. 1797 Kehtna mõisa lähedal vesiveski (tuuleveskit veel Mellini kaardil ei olnud, Haakla puudus Mellinil). Aastatel 1810-1833 oli Kehtna mõisas nii vesiveski kui ka tuuleveski. Ohekatku- 1485 Ohekatku veski; 1586 Rõue Randell, Ööre Horoner ja Seliküla Seligell veskid; 1695 Seliküla Selli veski; 1797 Rõue vesiveski ja Ohekatkus en das tuuleveski (Mellin); 1810-1820 Ohekatku vesi- ja tuuleveski. Keava- 1486 Keava tuuleveski; 1526 Linnaaluste Linnal veski ja Raka Racke veski; 1586 Sonni küla Raka Rakke veskiga; 1797 Keava lähedal tuuleveski s.o Raka Rakke; 1810-1833 Keava tuuleveski. Lelle- 1797 Lelle ja Käru vesiveski ning Kärust Kullimaa poole jõe ääres saeveski Sägemühle (Mellin) Kodila- 1446 Kodila küla veski; 1586 Kodila küla veski; 1797 Kodila jõel mõisa ees vesiveski (Mellin); 1810-1833 tuule- ja vesiveski, ka puidu saagimiseks saeveski-lauavabrik. Raikküla- 1472 Kergu veski; 1490 Ahtama Kose veski, Ihoma Eghema veski; 1492 kaks uut veskit Minnikal Mönnich (mungad); 1586 kaks veskit Minnikal, Ahtama Kose veski ja Ihoma Eghema veski; 1797 Minnika Munik veski; 1810-1820 Minnika vesiveski Wasssermühle (jahuveski töötas veel 1950. aastatel). Kabala- 1437 Kabala küla veski; 1586 kaks uut veskit; 1695 Kabala mõisa (veski) mölder Jaan; 1696 Kabala vana veski; 1797 Kabala kolm vesiveskit; 1810-1833 kaks vesiveskit Wasssermühle (jahu- ja villaveski töötas 20. sajandi lõpul). Järvakandi- 1534 Järvakandi mõisas kaks veskit; 1586 Järvakandi kaks veskit; 1810-1820 Põlma tuuleveski. Vahakõnnu, Isakõnnu 1412 Lihuveski jõe äärsed Vahakõnnu Wagenkande ja Ahekõnnu Adenkande külad veskitega; 1695 Lihuveski Leoweske küla veskiga; 1797 Valguta vesiveski ja Lihuveski veski, ka saeveski SägeMühle (Mellin); 1810-1820 Vahakõnnus oli koos sae- ja kruubiveski Schneide- und Graupen Mühle. Hiienurme – Sooaluste - Lellapere 1797 Lellapere tuuleveski. Kuusiku- 1586 Kuusiku mõisa veski; 1797 Kuusiku saeveski SageMühle ja vesiveski (Mellin) 1833. aastal Kuusiku Altveski Kuusiku jõe ääres; 1780 alustas Kuusikul tööd vaseveski, kus peale vase töötlemise valmistati ka naelu. Kuusiku mõisas tegutses edukalt ka tärklisevabrik, mille toodang (tärklis ja puuder) turustati peamiselt Tallinnas; 1833. aasta paiku oli seal hingekirjas 734 alamasse klassi kuuluvat vaba inimest, kes töötasid Kuusikul viljaveskis, kahes tärklisepuudri vabrikus, naelavabrikus, vasevabrikus Kupferhammer, äädikapruulimiskojas Essigbrauerei ja lauavabrikus. Jahu-ja saeveskid töötasid ka 20. sajandi teisel poolel. Sikeldi- 1797 Sikeldi tuuleveski (Mellin). Pühatu- 1586 Morevere Morrefer veski; 1797 Mellinil(ei ole teadet veskit). Kirivere-Vardi- 1275 kuni 1285 Kirivere küla veskiga; 1412 Kirivere Kyrrivere veski; 1586 Kirivere vesiveski; 1616 Kirivere ja Sirgu Sirko veski kõrtsiga; 1709 Sirgu Mart Sircko veski (mõisa) mölder; 1797 Korritse s.o Kirivere ja Sirgu vesiveski (Mellin). Ohukotsu- 1457 Mödra Medder ja Vetevilja Petfilie veskid; 1696 Vetevilja ja Mödra veskid; 1797 Vetevilja Vedloma vesiveski ja Ohukotsu tuuleveski (Mellin).
Hageri kihelkond
Angerja- 1424 Angerja vesiveski; 1468 Paldevere pool veskist; 1524 Rõngelepa Rennelepp veski; 1586 Pirgu , Piilo Pillo veskikoht Salutaguse all ja Rõngelepa Renlepp vesiveski; 1797 puudub? (Mellin). Pahkla- 1468 Paldevere pool vesiveskist, 1586 Rõngalepa, enne nimetatud Parenkatko pool veskist; 1797 puudub? (Mellin). Sutlema- 1529 Kangermäe veski; 1597 Kangermäe Kangermecke ja Trelli Trill vesiveski; 1692 Trelli veski; 1797 töötas Trelli vesiveski kõrtsiga Keila kihelkonna piiri ääres (Mellin). Mäeküla- 1797 Mäekülas tuuleveski (Mellin). Kohila- 1529 Kohila küla vesiveskiga, Vilivere veski ja Wesenberth talu veskiga; 1586 Kohila mõisa veski ja Vilivere veski; 1797 Kohila vesiveski (Mellin). Lohu- 1586 Mälivere veski; 1620 Lohu mõis rajas mõisa juurde vesiveski; 1797 Lohu veski (Mellin). Tohisoo- 1564–1565 Tohisoo küla vesiveski; 1586 Mälivere Mallefer küla vesiveskiga. 1797 Tohisoo ja Mälivere veski (Mellin). Rabivere- 1586 Tõudejärve Todier talud maha jäetud veskikohtadega. Lümandu- 1549 Lümandu veski; 1625 Kangermäggi veski; 1797 Lümandu vesiveski (Mellin). Adila- 1586 Solvi Solwy veski ja Vanaveski veskikoht Mölenstette; 1797 Adila vesiveski (Mellin). Kelba- 1586 Kelba veski; 1797 Kelba tuuleveski (Mellin). Pajaka- 1452 Pajaka Payack küla veskiga; 1472 Ruunavere Runever veski Pajaka mõisa ees; 1586 Pajaka mõisa Pajaka küla veskiga; 1797 Pajaka tuuleveski (Mellin).
Juuru kihelkond
Atla- 1586 Atla küla veskitalu; 1797 ? (Mellin). Ingliste- 1379 Ingliste Helule küla vesiveskiga; 1526 Ingliste Hehl küla veski ja Malismäe Malismeggi veskitalu, Keava all Raka Racke veski; 1586 Ingliste veski; 1797 Ingliste vesiveski (Mellin). Mahtra- 1555 Kose kihelkonnas asunud Vetevilja-Vetla Vethvelly veski kuulus Mahtrale; 1586 Oola küla veskiga; 1797 puudub ? (Mellin). Maidla- 1494 Suur-Helda Helmede küla veskiga; 1527 Suur-Põlliku veski; 1586 Juuru küla ja Helda Helmedt küla veskid; 1797 Maidlas tuuleveski ja vesiveski (Mellin). Seli- 1474 Seli Sellige mõis vesiveskiga, mainitud veskit kuni 1586; 1797 Seli vesiveski ja Saaremõisa tuuleveski (Mellin). Purila- 1516 Purila mõisa veski; 1797 Purila vesiveski (Mellin). Pirgu- Pirgu veski Angerja mõisa valdus; 1797 Pirgu vesiveski (Mellin). Kuimetsa-Kaiu- 1286 Rasala Russele veski mit der Mühle, Merto, Waville ja Viirika Vireke veskid; 1586 Tamsi veski Mölegenandt Tammes ja Rasala Rassel hajatalu veskiga; 1661 Rassele veski, 1797 Karitsa vesiveski ja Mustivere Mustfer vesiveski (Mellin). Kädva- 1586 Kädva Ketteweh ja Ilmamäggi Illmendecke veski; 1797 Kädva tuuleveski (Mellin). Vahastu- 1796 vesi-ja pukkveski ning saeveski; 1797 Vahastu vesiveski (Mellin).
Märjamaa kihelkond
Haimre- ~ ca 1430 Haimre (arvatavalt Sulu) veski ja Sorsevere Sorsever Sursferküla veski; 1565 Haimre mõisa all kaks tühjaks öde jäänud veskit; 1686Sulu vesiveski. 1699 Sulu veski; 1797 Sulu paberiveski (Mellin); Haimre tuuleveski 19. sajandil. Päädeva - 1564 kaks veskit (üks maha jäetud öde); 1797 Päädeva tuuleveski (Mellin). Orgita- Orgita tuuleveski 18. sajandil; 19. sajandil Orgita mõisa külades neli tuuleveskit - Paaduotsal ja Suurkülas: Matsul, Matsil, Koredal ja Huntaugul (viimati nimetatud tuulik oli kivist ehitis). Vaimõisa- 1620 Härma Herma veski; 1797 Vaimõisa tuuleveski (Mellin). Lümandu- 1694 Lümandu veski; 1797 Lümandu vesiveski (Mellin). Russalu- 1465 Russalu küla vesiveski; 1661 Russalu mõisa veskid Mühlanstalten; u 1697 Russalu mõisa veskid; 1797 Russalu mõisa vesiveski ja üks veski (Mellin). Kasti- 1529 Koha Koath talu veski; 1564 Koha veski, 1638-1642 – Jaanipäeva/Jaaniveski küla veski; 1687 – kaks Kasti veskit Vigala jõe ääres – üks Jaaniveski veski; 1797 Jaaniveski, Koha Kohath ja Paistiku vesiveskid (Mellin). Teliste- 1564 Moodra veski Vigala jõel; 1797 Moodra vesiveski Mõisamaa mõisa all (Mellin). Mõisamaa 19. sajandil Mõisamaa tuuleveski. Sõtke- 1564 Sõtke veski; 1797 ? (Mellin). Paeküla- u 1693 Paeküla mõisa jõeäärne vesiveski, 1797 Paeküla vesiveski (Mellin). Mõraste- 1564 Mõraste veski; 1797 Pakuküla ? Pacukulla vesiveski (Mellin). Valgu- 1419 Valgu Walkede veski; 1677 Valgu Veskiküla vesiveski, 1797 kaks Valgu vesiveskit (Mellin). Nõlva- 1560 Nõlva vesiveski; 1797 Nõlva vesiveski (Mellin).
Vigala kihelkond
Jädivere- 1709 Jädivere vesiveski Enge jõel; 1797 Halliko vesiveski (Mellin). Konuvere- 1565 ja 1586 kaks veskit; 1797 Konuvere vesiveski (Mellin). Kivi-Vigala- 1383 Selgjärve Tzelgerue vana veski; 1556. aastal Mullaste, hilisem Vängla veski; 1564 kolm veskit; 1696. aastal Saua Sausz veski; 1797 Kivi-Vigala vesiveski ja Vängla veski (Mellin). Sikenkose Vana-Vigala- 1389 Sikenkose vesiveski; 1594 Saua Saw veski ja kaks Rumba veskit; 1696 Tiduvere veski; 1797 Vana- Vigala Alt-Vigala ja Tiduvere vesiveski (Mellin). Päärdu- 1488 Veskivilja vesiveski; 1564 kaks veskit; 1797 Päärdu vesiveski (Mellin).
Kullamaa kihelkonna veskid
Loodna- 1516 Sitakoti Sittakot küla veski; 1586 Viira Fira küla veski ja Luiste Viele vana veskikoht; 1797 Loodna Viiraja Luiste veskid, Kronendahli vesiveski (Mellin). Tolli- 1564 ja 1591 kaks veskit; 1797 Tolli veski (Mellin). Teenuse 1797 Vilingi veski (Mellin). Päri- 1563 kaks veskit; 1797 ? (Mellin). Sipa 1563 kolm veskit; 1591 kaks veskit; 1601 Alaküla veski; 1797 Lehtmetsa vesiveski (Mellin). Kohatu- Vaikna kõrvalmõisa Kohatu Kohhat veski; 1797 Paisuma veski (Mellin). Maidla- 1797 Maidla Tokumbeck veski (Mellin). Kütke- 1797 Kütke veski (Mellin). Allikates 1469. aastal mainitud Kosta Kasty vesiveski paikneb hoopiski Sagadi mõisa all Haljala kihelkonnas Virumaal, seega ei puuduta Kasti mõisa.
19.-20. sajandist üldisemalt
Aastal 1873 registreeriti Eestimaa kubermangus 276 vesiveskit (1867 oli see arv 261) ja 613 tuulikut, arvestamata pukktuulikuid. Eri dokumentides ja raamatutes on toodud veskite arv erinev, sest paljudel juhtudel kasutati üht ja sama vesiveskit nii jahu- kui ka saeveskina; arvele võeti sageli aga kaks veskit. Nii kirjutas baltisaksa põllumajandusteadlane Carl Ferdinand Hueck 1845. aastal, et Eestimaa 578 mõisas on vähemalt üks vesiveski, mõnes rohkem. Tema arvates oli siis Eestimaa mõisates 700 vesiveskit. Aastal 1919 oli Eestis 2393 jahuveskit, millest 628 töötas vee jõul, ülejäänud tuule või aurujõul. Aastal 1920 oli siin 258 saeveskit, millest umbes 30% töötas vee jõul. Aastal 1938 läbi viidud loenduse järgi oli Eestis 1212 veskit ja koos pukktuulikutega oli veskeid umbes 2300. Jahuveskite seas olidki valdavad vesiveskid. 1940. aasta seisuga oli Eestis kokku 759 vesiveskit, iga jõe ääres leidus mõni neist kindlasti.
lk.16 (Algus 15. lk) Raplamaa Sõnumid 7. märts 2018 Koduloolase väljaandmist toetavad Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp.
