Villem Krabi
Villem Krabi oli Koru veskipidaja; mölder, rentnik ja hiljem ka omanik.
Artiklis on kasutatud peatükki Helle Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.
Kahe veskitalu lood (väljavõte raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.)
Ühendav lüli
Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et ühest Piiriküla talust pole peaaegu üldse juttu olnud. See on Tuuleveski talu – keset kunagist Piiriküla väikesel mäenukil seisev vana maja koos läheduses asuva Vanamõisa tuuleveskiga, millest tänaseks on säilinud vaid murenenud seinad. Tuuleveski talu oli ainuke Vanamõisast eraldatud tööstustalu. Ärgu lugeja pahandagu, kuid seekord ei alusta me otsekohe juttu talust, vaid hoopis ühest mehest, kes seob kokku Vanamõisa tuuleveski ja praeguse Saue valla alal sõjaeelsel ajal asunud Koru vesiveski lood. See mees võis end nimetada Tuuleveski talu ainukeseks omanikuks. Tõsi küll, see omanikuaeg kestis vaid 13 nappi aastat ja lõppes – nagu teistelgi peremeestel – kolhooside moodustamisega. See mees on Villem Krabi (28. oktoober 1896–29. aprill 1987) – minu isa. Tema elukäigu jälgimine viib meid talulugude kõrval kokku mitmete huvitavate seikade ja tuntud inimestega ning ühtlasi annab võimaluse heita pilk tagasi nii Vanamõisas kui ka Pääsküla jõel asunud veskite ajalukku.
Villem Krabi lühielulugu
Pensionile mineku eel oli isal vaja koostada elulookirjeldus, mille aitas tal kokku seada naisevend August Palm. Augusti käega kirja pandud elulookirjeldus annab hea pildi isa elukäigust.
Olen sündinud 28. oktoobril 1896. aastal Harjumaal Hageri vallas Tohisoo mõisas mõisatöölise pojana. Hariduse algkooli 3 klassi ulatuses sain Märjamaal Vaimõisa külakoolis. Pärast seda olin mõned aastad karjaseks. 1910. aastast kuni I maailmasõjani töötasin töölisena raudteel ja Sausti ning Tuula mõisates, õpipoisina puusärgi- ja klaasimistööstuses Tallinnas ning aednikuõpilasena Kurna mõisas. 1915. aastal mind mobiliseeriti sõjaväkke, kus teenisin sundaega sapöörina mitmesugustes rindelõikudes Dvinski alt alates ja Rumeeniaga lõpetades. Saksa okupatsiooni ajal 1918 olin maanteetööline Harjumaal. Kodusõja aastail 1919–1920 teenisin mobiliseeritud orkestrandina tagavarapataljonis Rakveres. Pärast kodusõja lõppu töötasin kaua aastaid ehitustöölisena objektidel Nõmmel, Harkus, Ellamaal, Haapsalus, Viimsis jne. 1933–1941 töötasin möldrina I.Güntheri veskis Harku vallas. 1941–1949 pidasin isalt päritud käsitöökohta Sauel, olles samal ajal juhutööline. 1950. aastal siirdusin tööle Pääsküla turbarappa ja sealt sama aasta suvel ehitustööliseks Kohtla-Järve põlevkivitööstuse V ehitusmontaažtrusti 4. jaoskonda Tallinnas. 1955. aasta algusest töötan ehitustöölisena TLVTÜ–s. A [1] Tallinnas. Abielus 1934. aastast alates. Üks tütar. Eriharrastus – puhkpillimuusika.
Pension vormistati 1966. aastal, aga tegelikult töötas isa edasi samas tuletõrjeühingu töökojas veel mitu aastat.
Eluloo jälgedes
Segadus on isa sünnikohaga. Tema vanemad August ja Amalie Marie (sünd Arakas) Krabi rändasid oma seitsmelapselise perega ühelt veskikohalt teisele. Vaatamata sellele seisid nad Türi kihelkonna Alliku valla hingekirjas, nagu nähtub üsna mitmest dokumendist. Kutsealuseks võeti Tallinnas elanud Villem 7. augustist 1915 ennetähtaegselt 1917. aasta värbamise katteks[2]. Kutsealuse nr 249 Villem Augusti poeg Krabbi perekonna iseloomustusest nähtub, et vanem vend, 21-aastane Aleksander oli juba sõjaväeteenistuses. Aastaid tagasi, kui isa jutustas oma sõjaskäimisest, jäid mu lapsemällu maagilised sõnad Galiitsia ja Bukoviina. Ka raskemat sorti kurguhädast, mille tõttu isa oli pikemalt laatsaretis, oli juttu (isa põdes sagedasi angiine läbi kogu elu). Kurku oli sõjaväevelsker ravinud mingi kollase vedelikuga määrides ja see olevat häda hästi ära võtnud. Meelde on jäänud, et isal õnnestus mõne aja pärast saada sõjaväeorkestrisse mängima. Millal ta sõjast tagasi tuli, ei tea.
Perekonnanimest ja põlvnemisest
Grabbe, Grabe, Grabbi, Grabi, Krabbe, Krabe, Krabbi, Krabi, Krabby, Kraby, Krap – niisugustel erinevatel kujudel kirjutatuna on aegade jooksul ühe ja sama suguvõsa perekonnanimi ette tulnud erinevates dokumentides. Nähtavasti kirjutas seda igaüks just nii, nagu talle kõige õigem tundus. Ajalooallikatest on nende nimede kandjate kohta leida üsna palju huvitavat. Teada on, et millalgi 17. sajandi II poolel tuli Stockholmist Tallinna Grabbe nime kandev mees, kellest sai Toompea kodanik[3]. Tema eesnime pole õnnestunud välja selgitada. Mõni aeg hiljem oli perekonnal maja kuskil Tallinna eeslinnas. Üks tema poegadest – Jacob Grabbe on elanud nii Tallinnas kui ka Juuru kihelkonna Kaiu mõisas. Jacobist alates on dokumentaalselt tõestatud selle suguvõsa mitu liini tänapäevani välja. Jacobi neljast pojast on minu esiisa Hans Hein(d)rich Grabbe, kes oma naise Elisabethi, nelja poja ja tütrega elas pikemat aega Kaiu mõisa Lihu küla Kalasoo (ka Kallaso) hajatalus ja pidas seal kangru ametit[4] . Sama mõisa adramaarevisjonide andmetel oli tegemist võõrast päritolu vabade inimestega, sama on kinnitanud 1752. aastal parun von Tiesenhauseni poolt välja antud vabaduskiri[5].
Vabade inimestena pidasid mu esiisad mitmesuguseid ameteid – nende hulgas oli nii kangruid, kõrtsmikke, jäägreid kui ka möldreid. Nad liikusid ühest mõisast teise, asudes ilmselt ümber sinna, kus leidsid paremaid tingimusi. Minu otsesed esiisad liikusid Kaiust edasi Kädvale, sealt Paidesse, siis Türi kihelkonna Piiumetsa mõisa, sealt sama kihelkonna Tori mõisa, edasi Rapla kihelkonda Seli mõisa, sealt Hageri kihelkonda Mäekülla, edasi Jüri kihelkonda Sausti mõisa, sealt juba Keila kihelkonda Saue kanti.
Minu isa on vähemalt kolmat põlvkonda mölder. Tema vanaisa, minu vaarisa Christoph Grabbe ja tema vend Gustav on olnud möldrid Pärnu jõe Korba veskis ( Anna kihelkonnas ) ja Prandi jõe Luisu veskis ( Türi kihelkonnas ) . Ajalooarhiivist on leida mõlema venna kohta mitmeid värvika sisuga arhivaale, nende elu oli sündmusrikas nii hea kui halva poolest ning sellest jätkuks materjali omaette raamatu jaoks. Minu vanaisa August Krabi on olnud mölder eespool nimetatud Seli ja Sausti vesiveskites, Tohisoo ja Mäeküla vesiveskites Hageri kihelkonnas, Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel ja Vanamõisa tuuleveskis.
Minu isa Villem Krabi on olnud tolleaegse Harku valla Koru vesiveski ja Vanamõisa tuuleveski mölder. Tean, et möldriametit pidasid ka vaarisa venna Gustav Grabbe poeg Joosep ja tolle poeg Roman Venemaal enne oktoobrirevolutsiooni.
Ka meie oma pere liikmete perekonnanime on kirjutatud erinevalt – emal ja minul Grabi, isal Krabi kuni viimase nõukogudeaegse passini. Siis võeti aluseks saksa ajal välja antud perekonnaseisu tunnistus ja ka isa nimi kirjutati Grabi. Edaspidi kasutan nimekuju nii, nagu see seisab käsitletavas dokumendis. Kuna perekonnanime Krabi on 1835. aastal Eestimaal ka pandud üsna mitmetes kohtades, tähendab see, et kõik selle nime kandjad pole mulle veresugulased. Küll on aga Stockholmist tulnud mehe järeltulijaid saanud palju ja nad on lennanud laiali ka üle maailma. Kui kellelgi tekib küsimus, siis jah – president Konstantin Pätsi vanema käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbiga kuulume samasse suguvõssa, kuid meid siduv sugulusjada on pikk, ulatudes tagasi juba mainitud Jacob Grabbeni.
Väikese kõrvalepõikena isa eluloost – ta võib olla olnud tegev ka riigivanem Jaan Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel. Selleks oletuseks annab alust järgmine lugu.
Villem Krabi vangistuse lugu
1921. aasta 10. mail saadeti Keila Politseivalitsuse ülema korraldusel Tallinna karistusvangimajja karistusaja äraistumiseks Türi-Alliku valla kodanik Villem Grabi. Tema kohalejõudmise kandest vastuvõtmise raamatus selgus, et Villem Augusti poeg Grabi, pärit Järvamaalt, 24-aastane, poissmees, elukoht Saue vallas, ametilt mölder, saadeti karistust kandma ... lubata sõjariista kandmise eest. Karistuseks oli talle Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülema 1920. aasta 15. novembri määrusega mõistetud 3000 marka trahvi ja üks kuu vangistust[6].
Määrusest selgub, et Grabi juurest oli leitud üks vene sõjapüss, üks jaapani sõjapüssi raud ühes lukkudega, üks kuulipilduja raud ja kolm sõjapüssi padrunit. Karistuse kandmise algus oli määratud 10. mai 1921 ja lõpp 10. juuni 1921. Kuid juba 19. mail oli Villem Grabi uuesti vaba. Milles asi? 8. mail 1921 oli vannutatud advokaat J. Teemant saatnud Villem Krabbi volitusel palve Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülemale karistuse edasilükkamiseks põhjendusega, et ... praegu kibe töö aeg, (ta on minu talukoha peal praegu kõvasti tööl), siis paluksin otsusetäitmist kuni 1. oktoobrini s.a. kinniistumise suhtes seisma panna tööaja pärast. Võttis mõne päeva aega, kuni advokaadi palve saadeti Sõjaministeeriumist edasi karistusvangimaja ülemale Sõjaringkonna ülema resolutsiooniga „Vangistus edasi lükata kuni oktoobrini 1921. 19.V 21 Polkovnik Unt.ˮ Juba samal päeval kandis karistusvangimaja ülem ette Villem Grabi vabakslaskmisest. Puuduvad andmed, kas ja millal istus isa talle määratud karistuse lõpuni. Miks isal oli kodus laskemoon, pole teada. Ilmselt polnud aga Vabadussõja-järgsel ajal raskusi selle hankimisega. Kas isa ka tegelikult Teemandi veskis töötas, pole päris kindel. Küll oli sel ajal seal tööl vanaisa August. Võib-olla kirjutas Jaan Teemant selle kirja hoopis vastu tulles August Krabi palvele poega aidata? Nimekujude jätkuks – vangi pandi Grabi, Teemant taotles Krabbi lahtilaskmist, ja mees sai lahti! [[Jaan Teemant|Jaan Teemandiga] viis elu Villem Krabi kokku ka aastaid hiljem, kui temast oli 1932. aastal saanud mölder Korul Güntherite vesiveskis. Koru veski asus Pääsküla jõel Teemandi veskist umbes 1,5 km allavett ning selle töö sõltus oluliselt Teemandi veski veetarvitusest. Eriti keeruline oli olukord veevaesel suveajal. Ja polegi siis imestada, kui möldrite omavahelised sõnavahetused jõudsid mõnikord ka omanike ette. Asja parandas mootorite kasutuselevõtt mõlemas veskis.
Järgnevalt tulebki juttu Koru vesiveskist Pääsküla jõel.
Koru talu vesiveski ja Güntherite pere
Koru veski möldritest ja nende perekondadest leidub andmeid Tallinna Pühavaimu kiriku meetrikaraamatuis juba 16. sajandist. Teadaolevalt oli Harku mõisal 1560. aastal vesiratta jõul töötav Koru veski. Veel kinnitavad Harku mõisa kinnistusandmed, et 1643. aastal toimus vahetustehing rittmeister Bernhard Lieveni ja Anna Hochgrefwe ning Adam Johann Schrapferi vahel, mille kohaselt Lieven müüs Pöhe (Püha) küla, Korro (Koru) ja Päsküll (Pääsküla) veskikohad Harku mõisa tolleaegsetele omanikele, saades vastu maavalduse Järvamaalt. Lievenile oli need kohad 1629. aastal doneerinud Rootsi kuningas Gustav Adolf. Jäädes ka edaspidi seotuks Harku mõisaga, käis Koru veski käest kätte koos mõisaomanike vahetusega. Enne viimast suurt sõda, Eesti Vabariigi ajal, jäi Koru Harku valla piiridesse.
Koru talu kujunemisloost
Koru (vanemates dokumentides Korro) talu eraldati Harku mõisast 1877. aastal ja kinnistati Johannes Kase nimele. Harku vallakohtu 1900. aasta 23. veebruari otsuse põhjal läks talu üle pärijatele – Anna Kasele koos seitsme lapsega. 1892. aastal eraldati Koru talust 50 tiinu 576 ruutsülla suurune „Korro bˮ talu, aluseks maamõõtja Krause poolt 1891. aastal tehtud plaan. Äsjamoodustatud talu müüdi 13. veebruaril 1892 Jüri Treierile Jälgimäe vallast 2500 rubla eest, millest ostja maksis sularahas 2080 hõberubla ja võttis üle 420-rublase võla krediidikassale. Talude plaanilt on näha, et „Korro bˮ asus „Korro aˮ talust Jälgimäe pool ja sellel talul oli põldu umbes kolm tiinu, heinamaad 13 tiinu, metsa 32 tiinu. Kuid juba 1896. aastal müüs Treier talu tagasi Kaskedele sama hinna eest. Ka nüüd võttis ostja üle krediidikassa võla ja maksis sularahas 2080 rubla. Talusid ei ühendatud, kuigi ostja seda soovis, sest puudus kreeditoride nõusolek. Vahepealsetel aastatel oli võlakoorem suurenenud – 27. septembril 1896 kirjutati kinnistusregistris Korro peale eravõlgu 5100 rubla ulatuses. 30. juulil 1904 sõlmiti Kase pärijate ja Tallinna kaupmehe Edmund Güntheri vahel leping 112 tiinu 1040 ruutsülla suuruse Korro talu müümise kohta koos vesiveski ja muude ehitistega 14 100 hõberubla eest. Krediidikassa hindas talu väärtuseks 3560 rubla ja 60 kopikat. Talu kanti kinnistusregistrisse uue omaniku nimele 9. augustil 1904. Edmund Günther suri 9. mail 1923. aastal ning talupidamine ja muud majanduslikud asjaajamised jäid abikaasa Irma õlgadele seniks, kuni kasvasid lapsed – pojad Herbert ja Edmund ning tütar Ilse. Koru suurtalu oli jõukal järjel, heakorrastatud hoonete, põldude ja suure aiaga. Muljet süvendas veelgi taluhoonete vahelt läbi jooksev hooldatud kallastega Pääsküla jõgi maalilise paisjärve ja paadisildadega. Talu eeskujulikus puhaslaudas oli 20-pealine piimakari. Talus oli neli tööhobust ja kaks sõiduhobust. Kolmekümnendate aastate lõpuks oli soetatud veoauto, sõiduauto ning noorem poeg Edmund parkis Tallinna lennuväljal isiklikku kaheistmelist lennukit. Pereliikmetel olid oma suvilad ehitatud jõekaldale. Koru talu parkmetsas künkal tehti jaanituld, kuhu kogunes rahvast ka ümbruskonna taludest. Elamust lõuna poole kuni jõelookeni laius suur viljapuuaed koos kasvuhoonega, samas oli ka aednikumaja, mille jõepoolses otsas elas valitseja pere ja oli kantselei. Elamu asus suurte reas kasvavate puude varjus, ka teeäärtes kasvasid puud. Elamu ees oli ringikujuline sõidutee, kasvatati palju lilli. Lauda-talli taga oli sirelihekk, maja taga viljapuuaed ning selle taga faasanite aed. Elamu alumisel korrusel oli tuba perepojale, köögi- ja teenijatetüdrukutele. Kokku oli talus üheksa palgalist. Lauda vastas üle tee jõe ääres seisis vankri- ja põllutööriistade kuur. See ehitati sovhoosi aegadel ümber sigalaks ja põles ära. Kõik vajalikud tööd tehti oma sepikojas. Lauda taga oli katusega virtsa- ja sõnnikuhoidla, kus koguti, kääritati ja hoiti sõnnikut, mis hiljem veeti kesale ja kartulipõllule. Silla juures oli vesiveski. Veskihoone oli kahekorruseline paekiviehitis, milles oli ka möldri korter. Veskis jahvatati jahu ja tehti kruupe. Veski juures oli ka saekaater. Veejõudu kasutas Koru talu ka majandusvee saamiseks. Veskitammi veesurvel pumpas vesioinas jõevett talu kasvuhoone, köögivilja- ja viljapuuaia kastmiseks ning täitis veega ka karjaaias loomade joogikünad. Talust müüdi piim Tallinna kauplustele, samuti turustati õunu, marju ja mett. On teada, et korralikult pakitud õunu turustati ka Rootsi.
Güntherite perest ja firmadest
Baltisakslastest Güntherite juured viivad tagasi omaaegsele Liivimaale. Edmund Günther (1862–1923) ja aadlisoost Irma Wilhelmine von Kuhlberg (sünd 1880) abiellusid Jelgavas (siis Miitavi, sks Mitau) 27. detsembril 1901. Hiljem, Tallinnas, said neist Oleviste saksa koguduse liikmed. Oleviste kirikuõpetaja on mõlema sünnikohaks märkinud Miitavi. Kõik kolm Güntheri last on sündinud Tallinnas – pojad Herbert Hermann (1903) ja Edmund (1913) ning tütar Ilse (1904).
Tallinnas olid Güntherid kaupmeeste perekonnana juba 19. sajandi lõpust hästi tuntud. Vallaline kaupmees Edmund Günter kuulus Mustpeade vennaskonda. Ta oli Tallinna Börsiseltsi liige. Ka Güntherite vanem poeg Herbert liitus Mustpeade vennaskonnaga.
Pärast Edmund Güntheri surma 1923 koostas Otsekoheste Maksude Peavalitsus pärandusmaksude asjus akti, millest selgub Edmund Güntherist jäänud varanduse suurus. Tegemist oli kivimajaga Tallinnas Kuninga 8, maatükiga Telliskivi 35 koos sellel asuva kahe ehitisega, Korro talukohaga, arvetega pankades, kinnisvaraga Tartus kaubahoovis, laos olevate kaupadega, vallasvaraga Tartus ja Viljandi kauplustes.
Hästi tuntud ja teatud olid Güntheri rohu- ja värvipoed Tallinnas. Neist suurem asus aadressil Kullassepa 8 (varem Kuninga ehk Königstrasse) perekonna oma majas. Selles majas oli majatarvete kauplus läbi kogu nõukogude aja. Teine kauplus oli praeguste Endla ja Tulika tänava nurgamajas poolkeldrikorrusel ning selle silti oli võimalik välja lugeda veel 1970. aastail – vaatamata korduvatele ülevärvimistele ilmus see värske värvikorra alt ikka ja jälle nähtavale. Kuid ilmselt vaid vähesed teavad, et Güntheri kaubamajadel olid filiaalid Tartus, Pärnus ja
