Ehavere veski

Veskiline Ehavere veskil (Jüri Virkvere Visusi Nurgalt) 1921. Foto Wittoff, Ernst.[1]
Ehavere veski Mellini kaardil, 1797

Nimi/Nimed

Veski tänapäevane asulajärgne nimekuju on Ehavere veski või Ehavere vesiveski. Omaniku järgi Moora A veski@ või August Elias Moora veski. Saksa keeles Ehafer Mühle. Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt jahuveski ning pärandi tüübilt mõisaveski.

Asula (veski) vanemad nimekujud on Ehfer, Hehawer, Egefer, Ehafehr.

Asukoht/Paiknemine

Veski asukoht, aadress:

  • Jõgeva maakond, Jõgeva vald, Ehavere küla, Veskioru kinnistu.
  • Asumi EHAK kood 1543
  • Vanema haldusjaotuse järgi: Palamuse kihelkond, Luua mõis.
  • Veski paikneb Amme jõel, umbes selle ülemjooksul. Kood: vee1040900
  • XY: 6503832.1, 652454.6
  • BL: 58.647450, 26.626581
  • BL: 58°38′50.820″, 26°37′35.692″

Seisukord/Lisateave

Veskihoone - varemed. Pais - varemed. Paisjärv - hävinud.

Ehitismälestis - 23957.
Veski varemed on mälestisena kaitse all. Traditsioonilise välimusega, 1,5 korruselise maakividest vesiveskihoone akna- ja ukseavad olid ääristatud tellistega. Veskihoone lagunenud ja lammutatud.

RMK päranobjekt 578:VEV:001

Ajalugu/Pärimus

  • Amme jõel Luua-Kõrenduse tee ääres asus Ehavere veski, mille kohta esimene märge leidub aastast 1797 Luua kaardiatlases.
  • 19. sajandi lõpul oli seal eraldi sae- ja viljaveski. 1889 veski omandanud A. D. Moora ajal rajati sinna saekaater ja puutöökoda, kus kasutati osaliselt aurujõudu. 20. sajandi algul asendati veskiratas Saksamaalt tellitud turbiiniga. Betoonist veskitamm valmis 1930. Veski töötas kuni 1960. aastate lõpuni. Veskiga ühe katuse all oli elamu- tellisehitis, mille maakivist soklikorrusel asusid puutöökoja seadmed.
  • Jõukomitee 1939. aasta loenduse kohaselt oli veskil betoonist 2 meetrit kõrge 4 varjaga pais; võimsus umbes 15 hobujõudu, üks 40" kivipaar jahvatamiseks.
  • Omanik Albert D. Moora pidas 6-7 ha veskikohta. Töötas vee, auru jõul, mõisaajast.
  • Seal oli hea püüli, kruubi, tangu valmistamise seade. 1938. a müüdi veski A. Eliasele, 1946. a arreteeriti, abikaasa sunnit veski riigile "kinkima". (L. Põder, 79)
  • 1998. a müüdi mälestisena arvel olevad varemed erakätesse ja tassiti laiali.
  • 2010. a avati samas paigas mälestusmärk. Üle tee asus veskiliste hobusetall, alles on põlenud seinad.
  • Veskitammi koht alles, samuti lauda vundament osaliselt säilinud.
  • Järgi vaid varemed, H. Moora sünnikodu.

Viited/Välislingid

  1. ERM Fk 439:132, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/663661