Erinevus lehekülje "Uurimus "Kõrvalepõige veskite ajalukku"" redaktsioonide vahel

6. rida: 6. rida:
 
1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit.  Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju!  
 
1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit.  Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju!  
 
Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest.  
 
Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest.  
Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes.
+
Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes. Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud.  
 
 
Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud.  
 
 
 
 
Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud.
 
Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud.
 
Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit.  Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks.  
 
Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit.  Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks.  

Redaktsioon: 16. juuni 2021, kell 18:16

Kõrvalepõige veskite ajalukku

Põllud, teraviljakasvatus ja veerikkad jõed lõid soodsa pinnase vesiveskite ehitamiseks Eesti aladel. Sõnadest „vesiˮ ja „kiviˮ ongi tulnud sõna „veskiˮ. Võib arvata, et Põhja-Eestis olid vesiveskid tuntud 12. sajandil või veelgi varem. Rohkem on veskitest teateid 13. sajandist. Arvatavalt on Jägala jõel asunud Koila (siis Kogael) veskit silmas peetud Taani hindamisraamatu „Suures Eestimaa Nimistusˮ, mis koostati aastail 1219–1220 ja redigeeriti aastal 1241. 14. sajandist on Eesti aladelt teateid esimestest tuuleveskitest. Need olid Lääne-Euroopa eeskujul ehitatud kogu kerega pööratavad pukktuulikud. Pukktuulikuid tekkis eriti palju tuulerikkale läänerannikule ja saartele, kus talu oma tuulik oli pikka aega talu iseolemise eriliseks väljendiks, sest mujal oli vilja jahvatamine enamasti mõisate monopol. Mõisad hakkasid ka suuri, ainult peast pööratavaid hollandi tüüpi tuulikuid ehitama, mis muutus eriti hoogsaks 18. sajandil. Mõisates oli veski majapidamise üheks kõrvalharuks, mis võimaldas rahuldada mõisa omi vajadusi ja soodsatel tingimustel andis mõisale ka lisasissetulekut. Tõeline hollandi veskite ehitusbuum puhkes aga 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul, kui veskite ehitamise õigus laienes talupoegadele. Lühikese ajaga kerkis hulganisti peamiselt puidust veskeid, eelkõige Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Nii näiteks oli enne I maailmasõda üksnes Viljandimaal sadakond talupojatuulikut. Vaid Võrumaal olid ülekaalus vesiveskid.

Veskiasjandus Eesti Vabariigis sõjaeelsetel aastatel

1925. aastal oli Harjumaal töötavaid jahuveskeid kokku 137, neist 65 tuuleveskit ja 82 vesiveskit. Veskimajandus aga arenes edasi ja kümmekond aastat hiljem oldi sunnitud nentima, et veskeid on liiga palju! Veskipidajate ühendusest Eesti Vabariigis. Veskitööstusel oli sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvamajanduses küllalt suurt osatähtsus. Sellel tegevusalal ajapikku üles kerkinud mitmeid lahendust nõudvaid küsimusi arvesse võttes asutati 1936. aasta 28. novembril Üleriigiline Veskipidajate ja Möldrite Ühing. Hiljem mugandus nimi Veskipidajate Ühinguks. See organisatsioon võttis enda peale veskitööstuse igakülgse esindamise ja veskipidajate huvide kaitsmise. Ühingu liikmeid oli 1938. aastal 332, tegutsesid komisjonid, sektsioonid, osakonnad maakondades, vahekohus ja revisjonikomisjon. Ühing korraldas ajakirja „Eesti Veskiˮ väljaandmist (4 numbrit aastas) ning iga-aastaseid üleriigilisi veskipidajate päevi (millest võttis osa üle saja inimese), seisis hea veskimajanduse päevaküsimuste ning veskipidajate majanduslike huvide alal üles kerkinud küsimuste lahendamise eest. Ühingu algatusel asuti juba 1937. aasta II poolel jahuveskite seisukorra uurimisele. Nimelt oli vabariigis tunda andnud veskite liiga suur arv ja võimsus tegeliku vajadusega võrreldes. Jahuveskite võrk oli juba niivõrd tihe, et vaevalt üle 5...10 km raadiusega piirkonda leidus, kus veskeid polnud. Ühingu poolt algatatud küsimuse lahendusena pandi 1. juulist 1939 maksma uute jahuveskite asutamise keeld esialgu üheks aastaks. Samal ajal moodustati erikomisjon veskite seisukorra selgitamiseks. Komisjon uuris aasta jooksul jahutööstuse olukorda ja selgitas välja, et Eestis oli 1223 veskit, nendest 5 suurtööstuslikku, 20 kesktööstuslikku ja 1198 väiketööstuslikku ettevõtet. Maakonniti oli kõige rohkem jahutööstusi Tartumaal (228), Virumaal (156) ja Võrumaal (143). Harjumaal oli siis 95 jahutööstust. Võimsuse poolest saanuks veskid aastas jahvatada umbes 74 000 tonni nisu püüliks ja 755 000 tonni teisi teravilju lihtjahuks, tegelik jahvatuse kogus oleks vaid 43 000 tonni nisu ja 398 000 tonni teisi teravilju aastas. Seega oli tegelik jahvatuse kogus veskites umbes 50% nende võimsusest ehk teiste sõnadega – jahutööstusi on ligi kaks korda rohkem, kui neid tegelikult vaja oleks olnud. Komisjoni töö alusel ja majandusministri ettepanekul otsustas vabariigi valitsus keelata uute jahuveskite asutamise neljaks aastaks – kuni 1. juulini 1943. Jäeti ka erand – kui mingil põhjusel peaks mingis piirkonnas tekkima vajadus uute võimsuste järele, siis võiks valitsuse otsusel asutada veel 35 väiketööstuslikku jahuveskit. Asutamiskeeld käis tasu eest vilja jahvatavate veskite kohta, samal ajal kui oma majapidamise jaoks töötavate veskite (taluveskite) asutamine jäi endiselt vabaks. Enne sõda ei nõutud möldritelt kutsetunnistust. Siiski peeti vajalikuks juba töötavate möldrite kutseoskuste parandamist ja sellepärast alustas ühing möldrite kutsehariduslike kursuste korraldamist. Nendest sai osa võtta vähemalt 18-aastane, kutsealale sobiva hea tervisega, kaheaastase kutsepraktikaga ja 6-klassilise algkooli eelharidusega isik. 1939. aastal oli kursuse ajaks määratud neli nädalat, kokku 188 tunni ulatuses. Haridusministeerium kooskõlastas kursuste kava ja kursus viidi edukalt läbi, sellest võttis osa 58 inimest. Loengud toimusid Tartus, praktilised ained veskitehnikas viidi läbi Tartu veskites, vilja ja jahuga seotud õppused Jõgeva Sordikasvanduses. Kursustest osavõtnutele anti vastavad tunnistused. Lõpetanute nimekiri ja ühisfoto avaldati ajakirjas „Eesti Veskiˮ. Ühingu aastakoosolekul 3. märtsil 1940 tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest tegevusest ja märgiti, et vaatamata lühikesele tegevusajale on saavutatud uute

veskite asutamise keeld, mis konkurentsi vähenemisega annab olemasolevate, tegutsevate veskite pidajatele võimaluse asuda oma veski ajakohasemaks muutmisele ja töötingimuste parandamisele. Ühingu liikmeid oli sel ajal 362, viimase tegevusaasta jooksul liitunuid oli 43. Nagu eelmistel aastatelgi koostati põhjalik tegevuskava juba traditsiooniliseks saanud ja uute küsimustega tegelemiseks, muuhulgas peeti vajalikuks nii kutseoskuste parandamist kui ka erialalise ajakirja väljaandmise jätkamist. Selle aktiivse tegevuse katkestas riigikorra vahetus. Ka ajakirja „Eesti Veskiˮ 1940. aasta nr 1 jäi viimaseks. Kokku ilmus üheksa numbrit ajakirja, mida tellis ja uuris põhjalikult iga endast lugu pidav veskipidaja. Aastane tellimishind oli 2 krooni, üksiknumber maksis 60 senti, numbri maht 20–30 lehekülge suuruses A4. Ajakirja sisu oli mitmekülgne. Olgu siin nimetatud mõned teemad, millest ajakirjas juttu tehti: Veskipidajate organiseerumise tähtsusest; Kahjutulede puhkemisest veskis; Seadusandlus ja maksundus; Ühingu tegevusest; Jahvatusvilja eelpuhastusest ja puhastusest; Jahu ja tema toiteväärtus; Veskite transportseadeldistest; Kombain on masin, mis vilja niidab ja peksab korraga; Veski tasuvuse ja tööhinna kalkulatsioon jpm. Käsitlemist leidsid ka jahvatatava vilja kvaliteet ja töötlemisel saadud jahu hindamine ning kontroll, veskitööstuse arvepidamine ja üksikküsimused, nagu töölise palgaraamatu pidamine ja naturaalpalga arvestamine haiguskindlustusmaksu tasumisel. Naturaalpalga ümberarvestamiseks rahapalgale oli kindlustusamet kinnitanud rahalised väärtused. Näiteks meeste säärsaapad olid hinnatud 19 krooni, pastlad 1,89 kr, üks liiter piima 11 senti, päevane valmistoit 90 senti jm. Mitmes numbris lahati vesiveskite töö küsimusi, eriti vahekordi nende maaomanikega, kelle maadest jooksis läbi jõgi, mis toitis vesiveskit. Veskipidajate seisukohalt oli kõige olulisemaks küsimuseks veskipaisude probleem, mis oli peamiseks pinevuse põhjustajaks veskipidajate ja maaomanike vahel. Viimased nõudsid veepinna alandamist või veepaisude allalaskmist, et asuda maa kuivendamisele ja kultiveerimisele. Oli olnud palju kohtuskäimisi ja ajakirjanduse abiga oli veskipidajaid kujutatud lausa põllumajanduse kahjuritena. Lahkhelide põhjuseks oli kujunenud ka Balti Eraseaduse paragrahv, kus nõuti veskipaisu lahtihoidmist neli nädalat enne ja neli nädalat pärast jaanipäeva, kus see vajalik oli – selle mõiste ebamäärasuse tõttu pidid veskitööstused ohverdama sageli oma maksimaalsed tulud põllumajanduse minimaalkahjude ärahoidmiseks. Ei jäetud kõrvale ka sae- ja villaveskeid ning taluveskeid puudutavaid küsimusi. Avaldati huvitavaid tegevusalasse puutuvaid kirjutisi, nagu Eesti veskimajanduse ajaloost (insener Edgar Lageda), Rahva usukombed vilja hoidmisel ja jahvatamisel (R. Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiivist); Kuningas ja mölder; Rahvalaule käsikivist ja veskist. Palju oli reklaami veskiseadmeid pakkuvatelt firmadelt, nagu P. Jänese veskimasinate tööstus Tartus, Karl Veskuse veskitööstus „Marsˮ Tallinnas, Jaan Ratniku põllutööriistade ja masinavabrik Tartus jt. Veskite tähtsaimate seadmete veskikivide valamise materjale tulekivi, kvartsi, magnesiiti jm pakkus veskipidajatele Tallinna Eesti Majandusühisus asukohaga Estonia pst 21; püülisiidi, püülijahu kotte, viljakotte ja viljakotiriiet, purje- ja presentriideid firma M. Jänes asukohaga Tartu Kaubahoovis; veeturbiine AS Tartu Metallivabrik G. ja H. Lellep. Suurte hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi Eestis ometi lühikeseks. 1930. aastatel lõpetasid paljud tuulest sõltuvad veskid töö, sest nad jäid konkurentsivõimelt alla auru- ja mootorveskitele. Väikestele pukktuulikutele omakorda sai saatuslikuks nõukogude aja sundkollektiviseerimine. Eesti Vabariigi taastamise järel majandusliku olukorra stabiliseerumisel on veskiomanikud jõudu kogunud veskite taastamiseks ja töölerakendamiseks kas põhitegevuseks või mõneks uudseks tegevuseks. Arvukalt on veskeid, milles asuvad toitlustus- või majutuskohad, puhkekompleksid, muuseumid, isegi elumajad. Viimastel aastatel on lisandunud töökorda tehtud tuulikuid Saaremaal, Hiiumaal ja mujal, nt Seidlas Järvamaal. Paljud kunagisest tuhatkonnast tuulikust on aga pöördumatult hävinud. Juba 19. sajandist on Eesti aladel vee- ja tuulejõudu kasutatud majanduses mehhaniseerimiseks ja elektri tootmiseks, rajatud hüdroelektrijaamu ja tuulikuid elektri tootmiseks. Viimastel aastatel on taastuvenergia tootmine hoogustunud ja tuuleparkide loomine laienenud eriti rannikualadel Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Ka väiketuulikuid kasutatakse kodumajapidamistes jälle järjest rohkem. Tänapäeval esindab veskipidajate huvisid 20. septembril 2003 asutatud MTÜ Veskivaramu. Pöördudes nüüd uuesti tagasi Villem Krabi elulooseikade juurde, jõuame Piiriküla Tuuleveski tallu, sest kuhu mujale, kui oma tallu pidanuks isa tulema pärast seda, kui oli pääsenud põhja lastud laevalt.